laupäev, 29. september 2007

335 päevane

ehk ma olengi juba 11 kuune. :D

Seekord mul pole teile arsti poolt kinnitatud strateegilisi mõõte anda. Aga kui emme mind nädalake tagasi kaalus oli näiduks 10,5kg (selle suure sahmerdamise peale pole suurt miskit juurde tulnud) ja pikkust peaks olema vist veidi alla 80cm (sest riided on mul enamus 80 ja 86 suurus). Eks kuu pärast ole näha, mis näidud arstitädi saab.

Mul on nüüd uus rallikas, millega käime emmega jalutamas ja maid avastamas. Me emme ja issiga ostsime selle juba paar nädalat tagasi Saksamaal olles, aga alles nüüd nädala keskel jõudis see lõpuks ka Eestisse kohale. Võrreldes vana rallikaga on uus väiksem ja kompaktsem ja ma arvan, et ka kiirem ning üldse sealt saab maailma palju paremini uudistada. Noh et kui vana rallikas oli nagu suur ralliauto, siis uus on pigem nagu vormel. :D

Emme teadis rääkida, et järgmisest nädalast hakkame me koos käima muusika- ja võimlemistundides. Mu vanematele lihtsalt tundub, et kuna ma olen suhtlejamaks muutunud ja tahan kogu aeg avastada ja õppida erinevaid asju, siis lihtsalt emmega kodus olles ja vahel sõpru nähes on mul igav ja et nüüd oleks õige aeg uusi asju proovida. Annan teile järgmises blogis teada, kuidas mul neis tundides läheb ja kas meeldib. :)

Ma olen avastanud, et meie kass Tont oleks üks hiiglama tore mängukaaslane, aga näib, et tema mind ei pea heaks semuks, sest igakord kui ma talle lähenen ja tahan tutvust teha, paneb ta ajama. Ja nii me tiirutamegi sageli korteris kahekesi ringi, ikka nii, et Tont sörgib ees ja mina siban järgi. Emmet-issit paneb see maraton miskipärast muigama. :D

Aitab küll vist tänaseks jutust. Lähen emmega parem peitust mängima, see on ikka vääääääga lahe mäng. Mina olen selles muidugi tunduvalt osavam kui emme, sest mina leian ta alati kiiresti ülesse, aga tema käib toast tuppa ja hüüab mu nime ja imestab kõva häälega, et ei tea, kus see Karlis küll olla. Sellest saab taaskord järeldada, et väiksed ongi alati tublimad... ;)

esmaspäev, 24. september 2007

Tagasi kodus

Kaks nädalat läksid väga kiiresti ning reis on läbi saanud ja me olemegi kodus tagasi. Tegelikult oleme kodus olnud juba mitu päeva, ent meil emme-issiga on olnud üsna palju asjatoimetusi ning nii ma polegi jõudnud varem kirjutada.

Esmalt tahan koos emme-issiga öelda aitähh tädi Tiinale, onu Jaagule ja Margil, et nad meid võõrustasid. Eriti suure aitähh ütlen Margile, et ta lubas mul oma mänguasjadega mängida. Loodan, et Mark tuleb varsti ka mulle külla, siis saan talle oma mängukanne näidata.

Tagasisõit koju kulges meil üsna kiirelt ja kenasti, isegi emmel oli enesetunne hea. Mind natuke pahandas Frankfurdi lennujaamas see, et ma ei saanud seal ringi tuuseldada. Emme-issi ei tahtnud mind seal käputama lasta, sest muidu teised suured inimesed oleksid minust lihtsalt kiirustades üle tormanud. See pani mind aga mõtlema, et pean selle kõndimise asja ikka kiiremini  selgeks saama. Noh eks ma ikka iga päev treenin kah ja juba liigun päris hästi igasugu tugede abil, aga võtab veel aega, et ma täitsa ise saaksin hakkama. Õnneks on mul üsna mitmeid eeskujusid ka kellelt kõndimist õppida.

Igaljuhul reisi lõppedes tunnistasid emme-issi mind ühehäälselt kõige tublimaks vanderselliks. :D

Nüüd me siis püüame vanematega jälle argipäeva sisse elada ja eks see võtab veidi aega. Põhimõtteliselt olen ma nüüd täiesti suurte poiste toidul ja tissitamisega on üsna üks null. Emme meeleheaks võtan veel väikese öönapsi ja vahel hommiku poole ööd ka veidi, kui emme püüab mind veidi ära osta, et ma veel mõned tunnid põõnaks koos temaga (pean tunnistama, et olen üsna ära ostetav), aga ma saaksin ka nende kordateta hakkama.

Täna ei viitsigi rohkem kirjutada. Vaadake veel ka mõningaid Saksamaa pilte, need leiate siit. Seal on nii emme-issi kui ka tädi Tiina-onu Jaagu tehtuid.

Ilusat ja loodetavasti päikselist sügist Teile kõigile! :D

neljapäev, 13. september 2007

Reisikiri Saksamaalt vol2

Ohe...mu viimasest kirjutamisest on möödunud vaid mõned päevad, ent niiiiiiiiii palju on toimunud, et pean taas teile oma tegemistest jutustama kuna muidu äkki ununeb miskit.

Me oleme käinud erinevates lossides. Nädalavahetusel käisime suures lossis nimega Seehof. Kus Seehof asub ma täpselt ei tea, kuskil Saksamaa lõunaosas. Igaljuhul oli seal lahedad alleed, kus me jalutasime ja hästi palju purskkaeve (mõni neist oli ehitatud isegi suure järve keskele) ja kujusid ning emmele-issile meeldis eriti lossi siseõu. Pärast jalutamist sõime veel lossi hoovis asuvas kohvikus kooki kah. Täna käisime Erlangeni lossi ja selle parki uudistamas. Erlangen on see linn, kus me hetkel resideerume. Lossipargis oli ka suur botaanikaaed, niiet vahepeal oli tunne nagu oleksid kõrbes ning siis jälle nagu vihmametsades. Ent suurema osa sellest tänasest jalutuskäigust ma lihtsalt magasin maha, uni oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiii magus.

Oleme palju ka lihtsalt ringi sõitnud ja väikseid Saksamaa külakesi ja linnu uudistanud. Eile näiteks käisime selles linnas, kus onu Jaak töötab (nimi on nii raske, et mina seda enam ei mäleta). Jalutasime ja emme šoppas nati (loomulikult minu jaoks) ja siis käisime ehtsas Itaalia jäätisekohvikus. Suured sõid kõik erinevaid jäätiseid ja mina sain ka neid kõiki maitsta, nämmmmma oli... :D

Teisipäeval andsime issi ja Margi ja onu Jaaguga emmedele vaba õhtupooliku, et nad saaks poodides kolada ja endale ilusaid asju osta. Ja teate, mis siis oli lõpptulemus. Emme tuli koju mitme kotiga ja need kõik olid...mulle. Niiet, kes veel arvab, et ma pole maailma naba...noh....see lihtsalt eksib. ;)

Aga üks päev juhtus väike ime kah. Emme käis koos meiega McDonaldsis söömas. Ta küll lubas kunagi ammu (nii ammu, et mina seda küll ei mäleta), siis kui ta Saksamaal McDonaldsis töötas, et tema küll enam mäkki oma jalga ei tõsta ja seal ei söö, aga näed nüüd ikkagi tegi seda. Niiet iial ei tasu öelda iial. :D

Hetkel ei meenugi midagi muud tähtsat. Niiet vaadake veel mu uuemaid pilte, need leiate siit ja jääge ootama mu järgmist blogi. Tsauki! :D

laupäev, 8. september 2007

Reisikiri Saksamaalt vol1

Mõtlesin, et kirjutan Teile sellest, kuidas mu reis siiani kulgenud on. Iga päev toimub meil siin pidevalt miskit põnevat ja hiljem äkki ma ei mäletagi enam kõike.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama, nagu ikka, algusest. Ühel hommikul ajas emme mind niiiiiiiiiiiiii vara ülesse, et ma juba mõtlesin, et hakkan protestima kõva häälselt, ent siis paistis mulle, et midagi väga teistsugust on toimumas ja ma otsustasin veidi mängu jälgida. Emme pani mind riidesse ja kimasimegi meie autoga vanaisa Reinu juurde ja sealt lennujaama. Kui te arvate, et vanaisa ka meiega tuli, siis kahjuks see nii ei ole. Vanaisa Rein lihtsalt valvab meie autot seni kuni reisul oleme, ju siis emme-issi arvavad, et tema on efektiivsem kui alarm. Ma loodan, et ta ei pea kogu kahte nädalat autos istuma vaid saab ikka vahepeal ära ka käia. :D

Oh nüüd kaldusin teemast veidi kõrvale. Igal juhul lennujaamas andsime oma suure kohvri ära ja siis lasti mu seljakott kuskilt asjandusest läbi, samal ajal pidi issi aga ennast peaaegu paljaks koorima (ärge küsige miks, ei saa ma suurtest tihti aru). Lõpuks läksime miski suure tiibadega asjanduse peale, mida emme nimetas lennukiks. Selleks ajaks olin ma aga nii väsinud, et Une-Mati püüdis mu uuesti kinni. Mis järgmised poolteist tundi toimus ma hästi ei mäleta. Igaljuhul ütles emme, et me lendasime koos miski kuulsa suusatädiga, Kristiina Šmigun oli vist ta nimi. Kui uuesti ärkasin oli lennuk maandunud hoopis teisel maal, Taanimaal. Seal veetsime emme-issiga ka mõned tunnid. Sõin sel ajal ja emme-issi sõidutasid mind kohaliku rallikaga mööda lennujaama ringi. Ütlen kohe, et minu rallikas on sellest sarast palju etem, aga ajas asja ära. Seejärel läksime uude lennukisse, emme püüdis mind taas magama saada, aga mina ei tahtnud. Uudistasin hoopis hoogsalt kõike lennukis ja väljas pool seda toimuvat. Muidugi poole sõidu ajal väsisin veidi ja tegin väikse uinaku ja siis olimegi kohal Nürnbergis. Emme pablas mul kõvasti, et kuidas ma ikka üle elan selle sõidu. Lõpuks oli lugu hoopis nii, et meie issiga olime tips tops, ent emme oli veidi kustunud ja talle ei meeldinud tõusud ja maandumised. Mis ma oskan öelda...plikade värk äkki...või siis on mu emme ikkagi nõrguke...ei seda ta ei saa olla, ta ju tassib iga päev mind ja mu asju...vat ei teagi, mis värk oli.

Aga siis hakkas alles nalja saama, kui me tädi Tiina juurde kohale jõudsime. Emme-issi arvasid, et kuna Mark minust vanem on, siis mina kardan teda ja ei julge miskit teha. Tegelikkus oli hoopis teine, mina hakkasin kohe mööda tubasid tuuseldama ja Mark seisis vääääääääääääääääga hirmunult ja vaatas, et kes see tegelane veel on ning miks ta siin on. Veidi pelgab ta mind siiani, nii kui tahan temaga tutvust teha (st teda patsutada, sikutada ja näpistada) paneb ta kohe mu eest ajama. :D

Aga Saksamaa on natukene nõme kah, sest siin ei ole müügil minu marki mähkusid. Enamus lapsi kannab siin Pamperseid ja neid mina põhimõtteliselt ei kanna (kui tahate teada miks siis küsige emme-issi käest) ning nüüd peangi ma mingit kohalikku marki mähkusid tarbima ja need pole suuremad asjad (ent paremad ikka kui Pampersid). ;)

Kindlasti tahate teada, mis me siiani veel teinud oleme. Käime jalutamas, see rallikas millega siin kiman on hoopis teistsugune, aga iseenesest täitsa lahe. Emme ütles, et äkki muretseme mulle ka sellise lisaks mu praegusele. Ning siis oleme käinud ka poodlemas mitu korda. Täna hommikul olime issiga kahekesi, sest emme käis tädi Tiina ja onu Jaaguga beebiasjade laadal. Ma sain endale vääääääga lahedaid uusi asju. Issi pidi täna mul ka mähkut vahetama, kuna emmet polnud ju. Ma pean ütlema, et teine kord oli juba palju parem kui esimene (täitsa õiget pidi ja korralikult), aga muidugi lasi ta hiljem kojutulnud emmel asja ikka üle ka vaadata ja ka emme kiitis heaks. Kui ilm ilus on, siis mängime ka liivakastis, see mulle täitsa uus kogemus ja ma alles võtan seisukohta, mis ma sellest arvan. Aga olen aru saanud, et emmele meeldib liivakastis mängida, teeb mulle seal kogu aeg liivakooke ja torne ja möllab niisama liivaga...suur väike laps. ;)

Nii siiani toimunud tähtsamad asjad on nüüd vist kirja pandud. Paneme siia ka pilte üles, et saaksite mu tegevustest ka visuaalse ülevaate. Need leiate siit. Lisaks reisu piltidele on seal veel ka pilte enne reisu, kui mul sugulased külas käisid.

Lõpetuseks tahame emme-issiga õnne soovida veel tädi Evelinile ja onu Olevile pisipoja sünni puhul ja Patricule ka suureks vennaks saamise puhul ja soovime õnne ka tädi Maarjale ja onu Aikile pisipoja sünni puhul. Mul tuleb sõpru nagu seeni peale vihma...laheeeeeeeeeeeee. :D