laupäev, 31. oktoober 2009

Guppyd ka lisandunud

Nüüd on siis ka kaheksa erisuuruses wild guppyt ka akvaariumisse lisandunud. Vaatame, kuidas nad kohanevad ja toime tulevad. Tänud kasutajale ingkele akvaristi foorumist.

kolmapäev, 28. oktoober 2009

Ancistruse maimud

Kui üleelmine nädal endale 200L akvaariumi tõin, siis sain kaas ka kaks Ancistrust ja 12 maimu. Kuna paari päeva pärast vahetasin sump filtri Sera Fil 900 välisfiltri vastu, siis avastasin varsti, et maimusid jääb järjest vähemaks.

Pidasin seda juba enda algaja probleemiks ja vee käima minemiseks (kuigi tõin ca 50L vana vett kaasa) ja olin selle pärast üsna löödud. Lugedes aga Akvaristi foorumit, tabasin ennast järsku mõttelt, et järsku on maimud hoopis välisfiltris. Kui töölt koju jõudsin, siis esimese asjana filter lahti ja nii 8 maimu seal välisfiltris elutseski. Olid seal pea nädala juba olnud.

Nüüd tõstsin teised ilusti maimulõksuga suurde akvaariumisse tagasi. Eks ole näha, kuidas nende kasvatamisega läheb.

pühapäev, 11. oktoober 2009

Hello world!

Welcome to WordPress. This is your first post. Edit or delete it, then start blogging!

kolmapäev, 5. august 2009

Üle meetri mees

Tere Teile kõigile üle mitme mitme aja. Tuli mõte, et meenutaks ja kirjutaks Teile nüüd oma senini toimunud suvistest asjatoimetustest. Kindlasti nii mõnigi väiksem tegevus on juba unustatud, aga siisiki on kirjutada palju.

Alustuseks õnnesoovid tädi Birgitile, onu Tanelile ja suurtele vendadele Siimule ning Rometile pisikese Olle sünni puhul. Ma olen teda ka juba mõned korrad näinud. Käisime emmega Ollet isegi haiglas juba piilumas. Ta oli kohe nii tilluke, et ma ei märganud, kuidas ta oma emme kaisus sõi ja kartsin juba et minu emme on tita jutuga mulle lihtsalt tünga teinud. :D

Teine tähtis asi on see, et mina pole enam alla meetri mees. Võttis aega enam-vähem 2 aastat  ja 9 kuud, aga nüüd olen juba poole pikem kui sündides st 100 cm pikkune. Emme loomulikult rõõmustab ka selle üle, aga samas toriseb, et ei jõua nii kiiresti riideid varuda kui mina välja kasvan. Ta ostab juba ammu 110-116 suurust. Issi arvas üldse, et peaks ostma kohe talle parajad püksid ja las ma siis kasvan täis. Emmet see mõte väga ei vaimustanud. :D

Me oleme mu sõbranna Kiku perega paaril reisil koos käinud. Juunis käisime Tuhala nõiakaevu ja Polli miniloomaaeda vaatamas ja eelmisel nädalavahetusel Haapsalus. See nõiakaev huvitas rohkem emmesid-issisid, meie jooksime niisama looduses ringi,  aga loomaaed oli küll tore. Sai loomi sööta ja nägin uusi ning huvitavaid loomi.  Samuti oli tore sealne mänguväljak. Haapsalus käisime raudteemuuseumis ja Iloni Imedemaal ning piiskopilinnuses. Haapsalu raudteejaamas, kus muuseum asus, oli välja pandud ka palju väga vanasid vedureid ja vaguneid, mida ma lootsin igasuguseid kange näppides tööle saada, sest ma kohe üldse ei tahtnud uskuda emme juttu, et need masinad enam käima ei lähe. Iloni Imedemaal meeldis mulle kõige enam suur ragulka, millega me püüdsime koos issiga märke maha lasta. Erilise eduta, aga niisamagi oli tore. Linnuse juures oli aga taaskord hästi lahe mänguväljak ja linnuses sees sai hästi kitsast ning järsku treppi pidi kellatorni ronida ja kõrgelt alla vaadata. Emme ostetud kukekomm oli ka hästi nämma. :)

Minnes tagasi juunikuusse, siis jaanilaupäeval tšillisime ja grillisime Tallinna vanaema-vanaisa juures, aga jaanipäeval käisime emme-issiga suures loomaias (mu kallid vanemad arvasid, et jaanipäeval on seal hea lahe liikuda, vähe rahvast, aga tundus, et paljud lastega pered olid nii mõelnud). Emme oli tubli ja tuli meiega ka madude majja, ta nimelt ei salli üldse madusid (kavatsen tema ussihirmust Teile ka pärast veel pajatada), aga vapralt jalutas ikkagi kaasa. Isiklikud lemmikud olid mul karud ja siis ka üks edev šimpans, kes kogu aeg jalutas ringi ja eputas külaliste ees ning kes emme arvates meenutas...ei, ei mitte issit, vaid hoopis taadu Reinu. :P

Juuli alguses käisime emmega ka väikest Marioni ja Samueli vaatamas. Sealt on mul meeles vaid see, et tita oli üsna pahur ja ei tahtnud eriti magada.

Juulikuu oli üldse veidi ebatavaline meie jaoks, sest pidime hakkama saama ilma sooja veeta, seda polnud tervelt 3 nädalat. Aga tänu sellele käisime hästi palju Laulasmaa spaas ujumas (ühendasime meeldiva kasulikuga, noh lisaks ujumisele saime ennast ka ju puhtaks pesta). Kui esimest korda olin ma vees üsna arglik, sest eelmisest ujumaskäigust oli ikka väääääääääga palju aega möödas, siis nüüdseks naudin juba vees mulistamist täielikult. Ning ekstra tore on veel peale ujumist jäätist limpsida, ma arvan, et see meil emmega väga hea diil. :D

Eespool lubasin, et kirjutan Teile sellest, kui palju mu emme usse st madusid kardab. Meil siin kodu lähedal terviseradadel oli sellel aastal palju metsmaasikaid, mida me siis ka usinalt söömas käisime....kuni selle hetkeni kui naabritädi Valve ütles, et ta sellel suvel seal palju rästikuid näinud. Siis muutus emme üsna arglikuks, samas tema korilaseinstinkt jäi ikkagi peale, ent enam me ei roninud suure rohu sisse ja mul ei lubanud ta üldse eriti raja pealt kõrvale minna. Emme õnneks me päris silmast silma rästikut ei kohanud, aga ükskord läks üsna napilt. Nimelt metsas ühes teede ristumise kohas pöörasime meie emmega vaskule ja meile vastu tulnud kepikõndi tegevad tädi ja onu ka vasakule ning  siis äkki tädi röögatas, sest rästik liugles otse ta varba eest üle tee. Issi ütles pärast emmele, et oleksime pidanud kohe ümber pöörama ja emme oleks pidanud mulle rästikut näitama, aga emme arvas, et see jääb issi ülesandeks. :)

Vanaema Anne ja ka puruvana on mul suvel külas käinud. Kui me neil idas järgi käisime ja linna tõime, siis vahepeatusena käisime Sagadi mõisas, sest mul oli igav autos ainult sõita ning ma tahtsin veidi ringi joosta ja samas polnud issi selles mõisas veel käinud, niiet kõik olid rahul. Pragu on vanaema Anne aga Saksamaal tädi Tiina perel külas ja ma andsin talle selged juhtnöörid kaasa, mida ta peab tooma mulle, kui tagasi tuleb...Saksamaa šokolaadi...rohkem ma ei soovinudki. :D

Juuli lõpus käisime emme tööl ka ja ma kasutasin olukorda loomulikult kohe ära....sõin nii palju kommi kui suutsin pakendist kätte saada (uskuge ma oskan neid avada), lisaks veel kooki ja seda kass Arturi koogi moodi asja. Emme ütles, et ma söön nii palju magusat, et tal on juba paljast vaatmisest süda paha. :)

30ndal juulil sai mu onutütar Evely 20 aastaseks ja me käisime teda õnnitlemas. Emme juba kodus ütles, et küll see aeg ikka lendab, et ta mäletab, kui nägi Evelyd esimest korda...hästi pisikese ja hästi tumeda pealisena. Noh aeg on siis tõesti edasi läinud, sest nüüd on ta kena sihvakas blondiin. Ma olen sageli segaduses, sest Evely on oma emme tädi Carmeniga nii sarnane, et kui minu emme näiteks ütleb, et mine Evely juurde, siis ma ei tea kumma juurde ma siis minema pean. Teistel muidugi nalja nabani. :)

Hetkel rohkem ei meenugi, millest veel võiks kirjutada, ent suvi pole ju veel kaugeltki läbi ning ma loodan, et palju toredat asjatamist veel ees, seda enam et ka issi puhkus alles algab. Eks ma millalgi lähitulevikus siis taaskord kirjutan Teile oma tegevustest. Seniks aga vaadake veel pilte. Need leiate siit. Tänud ka vanaema Annele ja tädi Kristile, kes samuti pilte on teinud.

Päikest!

esmaspäev, 8. juuni 2009

Juba juuni

Tere, tere...kindlasti on mõni Teist minust veidi puudust tundnud ja mõelnud, et miks ma midagi kirjutanud pole. Põhjus nagu ikka väga lihtne - tegevust, mida ühte päeva ära mahutada on niiiiiiiiiiiiiiiiii palju, et lihtsalt pole aega, et sellest veel ka kirjutada. Ent püüan nüüd oma viga veidi siiski parandada. :D

Alustuseks soovin koos emme-issiga palju, palju õnne tädi Maritile ja onu Stenile pisikese Marioni sünni puhul ja Samuelile samuti õnnesoovid suureks vennaks saamise puhul.

Kui mäletate veel, siis eelmine kord rääkisin pikalt ja laialt oma haigla kogemustest ja haigustest. Kahjuks tuleb tunnistada, et need lood said veel lisa. Ma nimelt jäin aprilli lõpus veel ka kopsupõletikku ja sain oma elu esimese antibiootikumikuuri. Arstitädi arvas, et mul on isegi hästi läinud, et alles 2,5 aastasena. Emmet on need minu haigused igal juhul üsna araks muutnud ja nüüd kardab ta igat minu aevastustki, arvab, et äkki jälle mingi jama... Oh seda emmet küll! :P

Aga räägime, siis millestki lõbusamast, näiteks sünnipäevadest. Olen sattunud viimasel ajal nii mõnelegi.

Käisime tädi Kersti ümmargusel sünnipäeval mai alguses. Tore pidu oli. Ma ootasin terve päeva, et sinna pääseda. Küsisin emmelt pidevalt, et millal minema hakkame ja emme, siis näitas kella pealt millal. Seejärel jäin tükiks ajaks kella ette ootama, lootuses, et nii liiguvad osutid kiiremini....aga ei midagi. Lõpuks kutsus vana Anne mind plastiliiniga mängima, et aeg kiiremini kuluks. Ja kui me lõpuks kohale jõudsime, küsisin ma loomulikult kohe torti, sest sünnipäev tähendabki ju torti.  Emme, aga seletas, et enne tuleb ikka soolast toitu süüa. Kui kell hakkas 9 saama, siis hakkasin mina ära väsima, ent nõus lahkuma ma ka polnud, enne  tahtsin ikka torti saada. Ja kui siis kella 10 paiku tort lauale toodi, läks mul nägu särama nagu päike (emme vähemalt kirjeldas seda nii). Sõin oma tüki ära, sõnasin, et homme jälle ning siis kamandasin kõik (emme, issi, taadu Endli ja vana Anne) autosse, sest nüüd võis lõpuks koju minna. Veel olin ma sellel õhtul ka tõeline tantsulõvi, nii kui bänd peale läks, olin mina tantsupõrandal koos emmega, vahepeal tantsisin ka vana Annega. Kui pillimehed pausi tegid, siis näitasid nad mulle ka oma pille ja ma isegi võisin neid veidi puutuda. :D

Üldse mulle muusika ja pillid ikka väga meeldivad, meil kodus juba pea terve orkestri jagu pille, näiteks pasun ja süntesaator ja kitarr ja ksülofon ja kui minu teha oleks, siis võiks neid veel olla. :D

Maikuusse mahtus ka sõberpoiss Siimu viies sünna, tema esimene juubel. Pidu toimus Siimu vanavanavanemate juures ja ilm oli neil tellitud väga ilus. Sõime ning mängisime ja nautisime kevadet. Paljud tädid imestasid mind vaadates, et küll ma olen ikka rahulik laps, et võin täitsa rahus ja omaette üle poole tunni liivakastis nokitseda. Noh jah, tuleb tunnistada, et vahepeal tegin emmele ikka kohaloleku kontrolli ka st hüüdisn emme ja tema pidi vastu hüüdma ja mulle lehvitama, sest mine sa muidu tea, läheb veel salaja mul kaduma. :D

Issil oli ka vahepeal nädalake puhkust ja siis käisime kõik koos huvitavates kohtades jalutamas ja veetsime lihtsalt toredalt aega. Kõige enam meeldis mulle käik Ääsmäe miniloomaaeda. Seal olid jänesed, sead, kitsed, lambad, kuked, kanad, kalkunid, paabulinnud, nandud, ponid ja veel palju loomi-linde. Neist nii mõndagi sai katsuda ja paitada ning isegi süüa anda. Ponidele meeldisin ma eriti, nad tulid minu ümber ringi ning nuuskisid ja uudistasid. Tädi rääkis, et nad loodavad minu küljest helkureid leida, sest neile pidavat väga meeldima neid küljest ära sikutada, aga mul ei olnud ühtki küljes. Aga mulle endale vaat et kõige rohkem meeldisid ikkagi majapidamises elavad kassid, tahtsin neid ka kinni püüda ja neile pai teha, ent nad olid minust väledamad. Emme-issi lubasid, et suvel lähme veel kindlasti sinna loomaaeda tagasi.

Haiguste tõttu pole ma aprillist alates lasteaias käinud. Arstitädi arvas, et operatsioon tegi mu immuunsüsteemi nõrgemaks ja seetõttu võtan kergemini haiguseid külge ja emme arvas, et kosume parem korralikult suve läbi ja alustame siis uue hooga augusti lõpust. Ent samas pole ma ka täiesti eemal lasteaiast, käime, kui ilm vähegi lubab, mu sõpradega ikka aias mängimas.

Viimasel ajal on mind väga hakanud loodus huvitama. Väljas käies otsin ja ajan taga igasugu putukaid ja mutukaid ning otsin kas ma näen lindusid ja korjan erinevaid taimi. Vahel unustan isegi emme, kui miskit põnevat silman. See on minu puhul üsna ebatavaline, sest tavaliselt ikka ühe silmaga jälgin, kus emme on. :D

Ongi vist olulisem kirja pandud. Eks ma loomulikult teen muidki asju. Näiteks õpin rattaga sõitma (hetkel on küll kella helistamine huvitavam kui väntamine), voolin, joonistan, lõikan paberist pilte välja või lõigun lihtsalt paberit, kleebin (nii paberit, ent ka makarone ja ubasid, selles viimases tehnikas tegin vanaemadele ja puruvanale emadepäeva kingitused ka) ja kui vähegi võimalus tekib, siis aitan issil ka kommiraha teenida. :D

Kes tahab minu tegevusi ka piltidelt näha, siis need leiate siit.

Eks kui aega on ja on millest kirjutada, siis kriban taas, seniks aga päikest Teile kõigile.

esmaspäev, 20. aprill 2009

Ahoi!

On taas aeg Teile oma tegemistest kirjutada. Kui eelmistel kordadel olen pidanud tõdema, et sündusi on olnud vähe, siis seekord tuleb tunnistada, et toimunud on nii mõndagi. Aga kõigest ükshaaval...

Esmalt soovin koos vanematega oma kallile tädipoeg Markile palju, palju õnne, ta saab täna nimelt kolme aastaseks.

Ma olen selle kuu aja jooksul üsna palju kokku puutunud arstitädidega, sest mul on olnud üks plaaniline haiglaskäik ja üks täiesti plaaniväline haiglasse minek.

Plaaniline arstitädide külastus oli adenoidioperatsioon, mis õnnestus esimese korraga, 23. märtsil, ära teha. Hommikul sõitsime emme-issiga lastehaiglasse, arstitädi vaatas mu ilusti läbi, et ikka oleksin tips-tops terve.  Loomulikult ma lasin seda teha, ilma, et oleks mingisugust protesti ilmutanud ja kui siis kabinetist välja tulime, ütles üks suurem tüdruk ukse taga minu kohta, et vaata kui tubli poiss, ei teinud ühtki piiksu (enne mind ikka kisasid nii mõnedki lapsed seal sees). Edasi läksime palatisse ja mulle anti mingisugust tabletti, mis tegi keele pehmeks ja jalad nõrgaks. Emmele tegi minu selline olek vägagi nalja. Kuna olin kõige väiksem, siis läksin kõige esimesena operatsioonile. Umbes tunnikese olin emmest eemal ja kui mind tagasi toodi, siis polnud olemine just suurem asi ja emmel võttis ikka tublisti aega, et mind maha rahustada. Siis ma magasin poolteist tunnikest ja peale seda oli tunne nagu polekski miskit toimunud. Hakkasin kohe toimeta ja haigla elu uurima ja loooooooooooooooooomulikult sõin häääääääääääääääääästi palju jäätist, mis issi meile tõi. Igaks juhuks jäeti meid ka ööseks sisse, kuigi mina oleks issiga õhtul koju läinud.  Järgmisel hommikul vurasime aga kõik kolmekesi taas koju tagasi. Emme oli mul siis vägagi väsinud olemisega, nagu ma aru sain ei õnnestunud tal kiletatud voodis eriti hästi magada. :D

Kui te küsite, kas operatsioonist oli ka kasu, siis mina ei oska öelda, aga emme teab rääkida, et ma nüüd magades hingan vaikselt (tuleb kohe kõrv suu juurde panna, kui tahad kuulda) ja enam ei norska ka. Niiet emmel on kasud sees. :D

Aga nüüd sellest plaanivälisest haiglasolekust. See oli parasjagu jama värk. Algas kõik  11.aprilli õhtul. Issi tuli koju ja mina jooksin talle suurest rõõmust vastu, aga sokid olid libedad ja ma kukkusin esiku põrandale. Valus polnud, nuttu ei tulnud ja unustasime asja. Ent paari tunni pärast hakkasin oksele ja muutusin üsna loiuks. Emme-issi hakkasid siis muretsema minu eelneva kukkumise pärast, sest kumbki täpselt ei näinud, kuidas ma kukkusin ja kas pea ka ära lõin. Igaljuhul tegi minu olek neile väga muret ja nad otsustsin kiirabi kutsuda. Kui arstitädi saabusid, siis vaadates mind nad arvasid ka, et peaks ikka lastehaiglas ära käima ja igaks juhuks üle kontrollima ja emme ja minu sõit kiirabiautos algas. Selg ees raami peal sõita oli üsna jama (ma istusin seal emme süles) ja kui me kohale jõudsime oli ka emmel üsna halb olla. Haigla vastuvõtu arstitädi vaatas mu üle ning arvas, et kuna elame Keilas, siis jätaks mind ööseks jälgimisele. Enne kui palatisse saime, tehti veel ka röntgenitoas mu peast pilti.  Pilt näitas, et kõik peas korras. Palatis hakkas mul taas halb ja öö peale läks ka kõht nii hullult lahti, et pidin üle sajaaasta taas mähkut kasutama. Selleks hetkeks oli selge nii emmele kui arstidele, et asi pole kukkumises vaid hoopis on kõhuviirus. Hommikul saime ka diagnoosi...rotaviirus. Kuna aga mitte miski mul sees ei püsinud, sain pidevalt voolikust käe kaudu juua ja koju meid ei lastud. Palavik hakkas ka minule tüüpiliselt kõrgustesse ronima. Enesetunne oli kehv, mis kehv ja suurt peale magamise ma mitu päeva  ei teinudki. Lõpuks teisipäeval arvas arstitädi, et emme-issi saavad minuga ka kodus juba hakkama ja meid lubati koju. Kodus, kui kõhuhäda hakkas taanduma, saabus köha ja nohu. Emme arvab, et põhjus, miks ma seekord nii tõbiseks jäin on taas hambas. Viimane kiku upitab oma kaht viimast otsa välja ja mul on ju kombeks hamba tulekute ajal ikka korralikult haige olla. Mis veel haiglasse puutub, siis emme isegi harjus nende kolme ööga selles kiletatud voodis magama. ;)

Eks ma selle rotaviiruse ja köha-nohu lasteaiast sain. Peale adenoidioppi olime kaks nädalat veel täitsa kodused ja siis läksime kolmeks päevaks aeda ja oligi haigus platsis. Muidugi pole ma ainuke rühmas, kes on haige, viimastel päevadel on minu rühmas kohal käinud 2-4 last 20-st. Viirused on teinud üsna puhta töö.

Lasteaia kohta on veel üks naljakas lugu rääkida. Meil emmega on selline kokkulepe, et mina luban tal ära käia lasteaiast tingimusel, et ta tagasi tulles mulle midagi head toob (soovitatavalt  kommi). Aga emme arvates on ebaviisakas vaid minule head tuua ja teised lapsed vesiste suudega jätta, seega toob ta alati nii, et igaüks saaks veidi maitsta. Ja nüüd juba mu rühmakaaslased ootavad, millal mu emme lahkub ja veel enam, millal tagasi tuleb ja vahel tundub emmele, et nad rõõmustavad tema saabumise üle isegi enam kui mina. :D

"Tänu" haiglale ja arstitädidele peavad mu kallid vanemad nüüd pidavalt kannatama arstimänge. Ma teen neile süsti, võtan verd,  panen plaastrit (plaastriks kõlbavad väga hästi mu kleeperaamatute kleepekad,  mida usinalt välja tõmban, sest emme on loobunud mind takistamast), käsin neil kurku näidata jne, jne. Piltidelt võite näha, et mul on õhupall ümber pea. Selgituseks -  see on see pähepandav nina-kurgu-kõrva arsti tööriist. :D

Ongi vist kõik olulisem kirja pandud ja aeg lõpetada. Pilte on ka veidi, need leiate siit. Head uudistamist ja olge ikka tublid!

neljapäev, 19. märts 2009

Viimase talveõhtu jutt

Mõtlesin, et kirjutan Teile taas veidi, kuigi eriti palju polegi viimasel ajal toimunud. Me oleme emmega üsna kodused, kuna valmistume üheks üsna suureks asjaks. Mul on nimelt ees adenoidioperatsioon. Emme on mulle sellest veidi rääkinud, aga päris täpselt ma ikkagi ei tea, mis mind ees ootab (õnneks vist). Eks ma siis, kui see mööda saab, kirjutan Teile, mis toimus.

Esimese asjana tahan koos emme-issiga tädi Nele-Riinule ja onu Villule soovida palju-palju õnne pisitütre sünni puhul.

Veebruaris igasuguste haiguste vahele sain mõned päevad ka lasteaias käidud. Ja see lasteaiaga harjutamine on ikka väsitav, sest on nii palju uusi asju, mida pean õppima ning meelde jätma ja samas on ikka väga raske emmet ära lubada. Veidikeseks ajaks ehk õnnestub, aga kui ta on ära pikemalt, siis läheb mul meel mõruks. Ehk aprilli lõpu poole saab edasi harjutada, sest märtsis otsustas emme lasteaeda boikoteerida (põhjuseks ikka eelpool mainitud sündmus). :D

Veebruaris oli ka palju sünnipäevi - taadul, emmel, sõpradel Rolandil, Kristiinal ja Rometil. Kahjuks sain käia vaid Kiku sünnipäeval, sest teistele minekut takistas taas tervis. Aga Kristiina sünnipäev oli tore, sest ta oli isegi Lotte endale külla kutsunud ja siis me mängisime, laulsime, joonistasime ja sõime torti koos temaga, maru vahva õhtupoolik oli.

Vastlapäeval olin ka nohune ja seepärast ei saanud liugu laskma minna, aga vastlakukleid pistsin sellegi poolest mõnuga.

Emme ja issi on minuga veidi hädas, sest ma ei taha väga enam oma voodis magada vaid eelistan nende voodis laiutada. Vahel mahume kõik kolmekesi sinna, aga vahel kolib emme ka minu voodisse. Noh tal veidi raske on oma jalgu ära mahutada (voodi pikkus on 140cm), aga väidetavalt on seal mugavam, kui kõik koos külakuhjas magada. :D

Minu hetke suurimaks hobiks on puslede kokkupanemine. Nende kallal võin ma pikalt nokitseda. Emme on mulle neid nüüd juurde ka muretsenud, sest tal vist sai kõrini kogu aeg ühtesid ja samasid pilte kokku panna. Ma ju ikka kaasan emme ka mängu, et tal igav poleks. :P

Pilte oleme me praegu vähe teinud, aga mõned ikka, need leiate siit.

Ega suurt rohkem oskagi praegu kirjutada. Kui midagi enamat toimuma hakkab, siis annan kindlasti teada.

Ilusat kevade ootust kõigile!

kolmapäev, 4. veebruar 2009

Väike aruanne minu tegemistest

Tervitused....mina taas siin...tean, tean, et pole Teile ammu kirjutanud, aga ootasin, et koguneks rohkem asju, millest pajatada.

Põhiteema on olnud siis lasteaed. Jõudsime sinna nädal hiljem, kui algselt planeeritud, sest enne ei saanud tõvest võitu. Kohe alustuseks ütlen Teile, et mulle meeldib lasteaias...ent selle juures on väikene konks...mulle meeldib seal koos emmega. Aga nagu ma olen hakanud aru saama, siis temal pole plaanis seal koos minuga käima hakata. Ja see mõte mulle kohe üldse ei sobi. Nüüd mu kallid vanemad püüavadki mind lasteaias kodustada ja püüda mulle selgeks teha, et pean seal olema oma rühmakaaslaste ning kasvatajatädidega. Kõige rohkem hetkel meeldib mulle lasteaias muusikatund ja meie muusikaõpetaja, tädi Kati, on igati lahe, sest tal on täitsa oma ja täitsa päris kitarr. Tore on ka liimida, plastiliiniga voolida ning värvidega plätserdada. Aga süüa mulle lasteaias eriti ei meeldi....emme loodab, et see siiski ajapikku muutub.

Olen tegelenud viimasel ajal taas jõudsalt ka kasvamisega, mõelge veel vaid mõned sentimeetrid ja enam ma polegi alla-meetri-mees. Rääkides kasvamisest võin taas Teile kõnelda ka hammastest. Need jälle tulevad ja ajavad nii mind kui mu vanemaid parasjagu hulluks. Emme juba kurdab, et ööd meenutavad minu titapõlve öösid ja tema sellest just vaimustuses pole.

Emme jutu järgi oli täna öösel juhtunud üks kentsakas asi. Ma vist nägin nii põnevat ja tegusat und, et maandusin emme-issi ja enda voodi vahele põrandale (kuigi mu voodil on üsna kõrged servad, siis need mind ei pidurdanud). Kuidas täpselt kõik juhtus jääbki saladuseks, sest me vanematega ju magasime sügavalt ja mind see õhulend lõpuks ei äratanudki üldse ülesse, emme tõstis mu voodisse tagasi ja mina magasin aga õndsalt edasi. Läks vist õnneks. :D

Aga räägiks siis veel mõnest toredamast asjast. Me nimelt käisime jaanuaris ka vanavanaema 85-aasta juubelil. Mina kutsun teda puruvanaks ehk lihtsalt puruks. Selle väljendi laenasin ma oma sõpradelt Siimult ja Rometilt, kes niimoodi oma vanavanavanemaid kutsuvad. Ma loodan, et nad väga ei pahanda. Aga niimoodi on ka tunduvalt lihtsam, sest kujutage ise ette, et mul on kaks vanaema ja kaks vanaisa ja siis veel vanavanaema....ma lähen ju nende vanade meelde jätmisega suisa-lausa hulluks. Aga tagasi juubeli juurde. Me kinkisime talle minusuuruse kommikarbi, sest ta on sama suur maiasmokk nagu meie issiga. Lisaks kommikarbile musitseerisin ma talle oma süntesaatoriga (kõige toredamad kingitused on ju ikka enda tehtud). Tore oli selle päeva juures veel see, et ma nägin mitmeid sugulasi.

Olen aega veetnud ka oma kallite vanavanematega. Tallinna vanaemaga ehitasime ühel nädalalõpul suuuuuuuuuuuuuuure lumememme, kes mind siiani nende õues ootab. Ka vanaema Anne käis mul külas. Temaga lõikasime paberist loomi ja linde välja ning kleepisime neid siis suurema paberi külge (see üks mu meelistegevusi praegu, eriti lahe on papagoisid kleepida) ja ehitasime emmele-issile klotsidest majasid. Aga kuna ma olen viimasel ajal muutunud üsna emmekaks, siis tuleb neil mind ikka aeg-ajalt lohutada, kui mulle meenub, et emme on kuskile ära läinud. Ent nad saavad sellega tavaliselt hästi hakkama.

Eile aga käisin oma sõbral Martinil külas, sest ta sai aastaseks. Oi küll tal oli seal palju uusi ja huvitavaid mänguasju, ent kõige toredam oli siiski DJ-d mängida, miksisin seal muusikat nii mis jaksasin. Tädi Enekesele väga suur aitähh ülinämma tordi eest. :D

Ongi vist tähtsamad asjad kirja pandud. Pilte vaadake siit (tänan piltide eest ka tädi Maid). Ja eks ma püüan Teile mingi aja pärast taas oma tegemistest jutustada.

laupäev, 3. jaanuar 2009

Head uut aastat!

Sellel aastal nägin ma täiesti oma silmaga kuidas uus aasta tuli....suure pauguga tuli ja see mulle vääääääga meeldis. :D

Üldse oli uusaasta öö unustamatu, seda ka emme-issi jaoks. Emme nimetas seda ööd isegi 2,2 aasta kõige hullemaks. Asi iseenesest lihtne. Jäin nädala alguses tõbiseks (eelviimane hammas ka punnitab välja) ning uusaasta öösel oli nina nii kinni, et magamisest ei tulnud suurt miskit välja. Emme-issiga küll püüdsid koduste vahenditega mu enesetunnet parandada, aga üsna edutult. Nad said küll jah magada, aga üsna jupiti, nii tunni kaupa. Ja tõsi see on, et nii sagedasti ei kiusanud ma neid isegi oma rõõmsas imikueas. 1. jaanuaril läks issi siis rohtude jahile ainsasse avatud apteeki Tallinnas ja naases üsna kopsaka saagiga. Igaljuhul on mul täna olemine oluliselt parem kui mõne päeva eest.

Mul on üks suur ja tähtis uudis veel. Issi nimelt sai enne jõulu telefonikõne, kus linnavalitsuse tädi teatas, et täitsa mulle on pakkuda üht lasteaia kohta. Me siis käisime vanematega uurimas lasteaeda ning meile meeldis ja 5. jaanuarist peaksin ma seal nüüd käima hakkama, ent karta on, et haiguse tõttu lükkub alustamine veidi edasi. Ootan minekut väga. Kui emme küsib minult kas tahan lasteaeda minna hakkan kohe samme ukse poole seadma. :D

Kui veel jõulusid meenutada, siis see oli meil üsna kiire aeg. Me käisime Keila linnavalitsuses jõulupeol ning siis oli veel loovustunni jõulutund ja emme tööl oli ka emme kolleegidega väike pidu. Ning kõikjalt sain ma ka kommi ja kinki. Meil on magusaga muretu vist järgmiste jõuludeni.

Jõululaupäeval käis meil ka jõuluvana, aga mina temaga kahjuks ei saanudki kokku, sest ta hüppas just siis läbi, kui issiga väljas olime ja pani kingid kuuse alla. Ent kingid olid vägevad. Ma sain autosid ja raamatuid ja parkimismaja, ent kõige lahedam oli siiski pisike süntesaator (ehk pimm-pimm, nagu mina seda kutsun). Selle ma võtsin jõuluajal ka vanaemade ja vanaisade juurde kaasa, kui neil külas käisime ning demostreerisin neile oma pillimängu oskust. Aplaus oli kõva. :D

Pilte sai ka tehtud. Need leiate siit. Peale issi-emme tänan veel ka vanaema Annet ning emme kolleege, kes samuti pilte tegid.

Lõpetuseks soovin Teile ilusat ja edukat 2009 aastat. Et paljud Teie soovid täituksid...