esmaspäev, 20. aprill 2009

Ahoi!

On taas aeg Teile oma tegemistest kirjutada. Kui eelmistel kordadel olen pidanud tõdema, et sündusi on olnud vähe, siis seekord tuleb tunnistada, et toimunud on nii mõndagi. Aga kõigest ükshaaval...

Esmalt soovin koos vanematega oma kallile tädipoeg Markile palju, palju õnne, ta saab täna nimelt kolme aastaseks.

Ma olen selle kuu aja jooksul üsna palju kokku puutunud arstitädidega, sest mul on olnud üks plaaniline haiglaskäik ja üks täiesti plaaniväline haiglasse minek.

Plaaniline arstitädide külastus oli adenoidioperatsioon, mis õnnestus esimese korraga, 23. märtsil, ära teha. Hommikul sõitsime emme-issiga lastehaiglasse, arstitädi vaatas mu ilusti läbi, et ikka oleksin tips-tops terve.  Loomulikult ma lasin seda teha, ilma, et oleks mingisugust protesti ilmutanud ja kui siis kabinetist välja tulime, ütles üks suurem tüdruk ukse taga minu kohta, et vaata kui tubli poiss, ei teinud ühtki piiksu (enne mind ikka kisasid nii mõnedki lapsed seal sees). Edasi läksime palatisse ja mulle anti mingisugust tabletti, mis tegi keele pehmeks ja jalad nõrgaks. Emmele tegi minu selline olek vägagi nalja. Kuna olin kõige väiksem, siis läksin kõige esimesena operatsioonile. Umbes tunnikese olin emmest eemal ja kui mind tagasi toodi, siis polnud olemine just suurem asi ja emmel võttis ikka tublisti aega, et mind maha rahustada. Siis ma magasin poolteist tunnikest ja peale seda oli tunne nagu polekski miskit toimunud. Hakkasin kohe toimeta ja haigla elu uurima ja loooooooooooooooooomulikult sõin häääääääääääääääääästi palju jäätist, mis issi meile tõi. Igaks juhuks jäeti meid ka ööseks sisse, kuigi mina oleks issiga õhtul koju läinud.  Järgmisel hommikul vurasime aga kõik kolmekesi taas koju tagasi. Emme oli mul siis vägagi väsinud olemisega, nagu ma aru sain ei õnnestunud tal kiletatud voodis eriti hästi magada. :D

Kui te küsite, kas operatsioonist oli ka kasu, siis mina ei oska öelda, aga emme teab rääkida, et ma nüüd magades hingan vaikselt (tuleb kohe kõrv suu juurde panna, kui tahad kuulda) ja enam ei norska ka. Niiet emmel on kasud sees. :D

Aga nüüd sellest plaanivälisest haiglasolekust. See oli parasjagu jama värk. Algas kõik  11.aprilli õhtul. Issi tuli koju ja mina jooksin talle suurest rõõmust vastu, aga sokid olid libedad ja ma kukkusin esiku põrandale. Valus polnud, nuttu ei tulnud ja unustasime asja. Ent paari tunni pärast hakkasin oksele ja muutusin üsna loiuks. Emme-issi hakkasid siis muretsema minu eelneva kukkumise pärast, sest kumbki täpselt ei näinud, kuidas ma kukkusin ja kas pea ka ära lõin. Igaljuhul tegi minu olek neile väga muret ja nad otsustsin kiirabi kutsuda. Kui arstitädi saabusid, siis vaadates mind nad arvasid ka, et peaks ikka lastehaiglas ära käima ja igaks juhuks üle kontrollima ja emme ja minu sõit kiirabiautos algas. Selg ees raami peal sõita oli üsna jama (ma istusin seal emme süles) ja kui me kohale jõudsime oli ka emmel üsna halb olla. Haigla vastuvõtu arstitädi vaatas mu üle ning arvas, et kuna elame Keilas, siis jätaks mind ööseks jälgimisele. Enne kui palatisse saime, tehti veel ka röntgenitoas mu peast pilti.  Pilt näitas, et kõik peas korras. Palatis hakkas mul taas halb ja öö peale läks ka kõht nii hullult lahti, et pidin üle sajaaasta taas mähkut kasutama. Selleks hetkeks oli selge nii emmele kui arstidele, et asi pole kukkumises vaid hoopis on kõhuviirus. Hommikul saime ka diagnoosi...rotaviirus. Kuna aga mitte miski mul sees ei püsinud, sain pidevalt voolikust käe kaudu juua ja koju meid ei lastud. Palavik hakkas ka minule tüüpiliselt kõrgustesse ronima. Enesetunne oli kehv, mis kehv ja suurt peale magamise ma mitu päeva  ei teinudki. Lõpuks teisipäeval arvas arstitädi, et emme-issi saavad minuga ka kodus juba hakkama ja meid lubati koju. Kodus, kui kõhuhäda hakkas taanduma, saabus köha ja nohu. Emme arvab, et põhjus, miks ma seekord nii tõbiseks jäin on taas hambas. Viimane kiku upitab oma kaht viimast otsa välja ja mul on ju kombeks hamba tulekute ajal ikka korralikult haige olla. Mis veel haiglasse puutub, siis emme isegi harjus nende kolme ööga selles kiletatud voodis magama. ;)

Eks ma selle rotaviiruse ja köha-nohu lasteaiast sain. Peale adenoidioppi olime kaks nädalat veel täitsa kodused ja siis läksime kolmeks päevaks aeda ja oligi haigus platsis. Muidugi pole ma ainuke rühmas, kes on haige, viimastel päevadel on minu rühmas kohal käinud 2-4 last 20-st. Viirused on teinud üsna puhta töö.

Lasteaia kohta on veel üks naljakas lugu rääkida. Meil emmega on selline kokkulepe, et mina luban tal ära käia lasteaiast tingimusel, et ta tagasi tulles mulle midagi head toob (soovitatavalt  kommi). Aga emme arvates on ebaviisakas vaid minule head tuua ja teised lapsed vesiste suudega jätta, seega toob ta alati nii, et igaüks saaks veidi maitsta. Ja nüüd juba mu rühmakaaslased ootavad, millal mu emme lahkub ja veel enam, millal tagasi tuleb ja vahel tundub emmele, et nad rõõmustavad tema saabumise üle isegi enam kui mina. :D

"Tänu" haiglale ja arstitädidele peavad mu kallid vanemad nüüd pidavalt kannatama arstimänge. Ma teen neile süsti, võtan verd,  panen plaastrit (plaastriks kõlbavad väga hästi mu kleeperaamatute kleepekad,  mida usinalt välja tõmban, sest emme on loobunud mind takistamast), käsin neil kurku näidata jne, jne. Piltidelt võite näha, et mul on õhupall ümber pea. Selgituseks -  see on see pähepandav nina-kurgu-kõrva arsti tööriist. :D

Ongi vist kõik olulisem kirja pandud ja aeg lõpetada. Pilte on ka veidi, need leiate siit. Head uudistamist ja olge ikka tublid!