laupäev, 2. veebruar 2008

Tädi Maila tahtis juttu

Ja just nii ongi...helistas emmele ja teatas diskreetselt mu esivanemale, et ma olen olnud (liiiiiiga) pikalt juba üsna napisõnaline. Ja tuleb tunnistada, et tõesti on viimasest blogimisest juba tükkkkkkk aega möödas. Püüan nüüd seda viga parandada. :D

Alustan sellest, et soovin tädi Enekesele ja onu Margusele palju õnne pisipoja sünni puhul. :)

Pean tunnistama, et möödunud jaanuari kuu oli ikka üsna kirju. Meil käis üsna palju külalisi, niiet kuu jooksul nägin ikka suurema osa oma sõpsidest ära. Issi sai ka jälle aastakse vanemaks (ta juba nii soliidses eas, et unustas ära kui vanaks täpselt saab...aga issi õnneks või kahjuks emmel on kõik asjad ilusti meeles ja ta värskendas ka issi mälu). :P
Kuu lõpu poole tegime ka ühe reisi...käisime ida osariikides vanavanaemal ja Kohtla-Järve vanavanematel külas. Ma olin väga tubli, enamuse sinna sõidust olin täiesti üleval ja rahul sellega. Sõidu lõpp vaid muutus igavaks ja siis pidi emme mulle sepapoiste laulu laulma ja seda ikka mitmeid ja mitmeid kordi. Linna tagasi sõites võtsime ka vanaema Anne endaga mestis, tal oli nimelt mõned vabad päevad varuks ja ta tahtis need just MINUGA veeta. :D

Meil oli koos tore nagu ikka. Mängisime, sõime, käisime jalutamas, ma tutvustasin talle Keilat. Ühel päeval lõuna ajal ma kiusasin ka teda. Ma kohe üldse üldse mitte ei tahtnud oma voodisse ega issi-emme voodisse tuttu jääda vaid just vanaema süles magada ja nii ta siis istus minuga üle 1,5 tunni teleka ees ega saanud ennast suurt liigutada. Tuleb aga tunnistada, et ütlemata hea ning magus uni oli, puhkasin nii hästi välja, et jõudin õhtuni usinalt tegutseda, aitasin näiteks issil riiuleid kokku panna ja emmel hiljem raamatuid riiulisse panna. :)

Ma olin ka haige kuu keskel, nina oli kinni ja nohune ning kuna magada eriti hästi ei saanud, siis olin päeval ka tusane. Ma olen emmega ühel nõul, et võiks tulla tõeline talv või siis veel parem, kui tuleks kevad ja suvi, siis oleks neid viiruseid, mis meid kiusavad, ikka vähem. Tegelikult olen ma praegugi veidi vist tõbine. Reede öösel igaljuhul tõusis ikka vääääääga kõrge palavik ja püsis kõrgena ka terve eilse päeva, niiet enamuse aega pikutasime emmega diivanil ja vaatasime telkut või raamatuid. Noh paratsetamooliküünlad võtsid palavikku küll veidi alla, aga ma parem ei hakkagi rääkima kui ebamugav nende panek on...pean taaskord kordama, et ebaaususe tipp...emme ise haigena võtab tabletti, aga mulle topib küünalt. Täna aga on palavik õnneks kadunud. Emme arvab, et äkki see kõik viitab minu esimesele saabuvale purihambale. Ta ikka püüab mul suust kikusid otsida, aga ega ma väga luba, kaitsen ennast oma 8 hambaga. :D

Nagu ma aru olen saanud, siis lähiajal saan vanaema Vaikega koos olla üsna palju, sest emme otsustas end lõpuks kokku võtta ja magistratuuri ära lõpetada. See vist aga tähendab seda, et issi läheb varsti doktoriks saama, sest emme väidab, et issi ei taha temaga samal haridustasemel olla. ;)

Emme ütles küll kindlalt, et tema enam edasi õppima ei lähe (ta vist unustas selle vanasõna, et inimene õpib kogu elu...), nüüd pidi jälle algusesse tagasi pöörduma...et koos minuga lasteaeda ja siis esimesse klassi jne. :D

Me oleme pildistanud ka viimase aja tegevusi. Need leiate siit.

Mina aga lõpetan hetkel ja püüan edaspidi tublim olla ja teile ikka tihedamini kirjutada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar