Mul oli väga lahe nädalavahetus. Esiteks nägin ma esimest korda oma Kohtla-Järve vanaisa. Ärge imestage midagi, et alles nüüd kohtusime. Me oleks loomulikult varem juba trehvanud, aga mitu korda ilmastikuolud või siis meie mõlema tervis takistas meid plaani ellu viimast. Ent parem hilja kui mitte kunagi... Teiseks käisin ma ära ka elu esimesel suurel peol. Onu Tõnis lisas oma kontole taas ühe aasta ja seekord sellise ümmarguse, niiet oli põhjust pidu pidada. Ma nägin seal esimest korda paljusid oma sugulasi ja siis ma tantsisin seal mitu korda ja siis tehti minust veel niiiiiiiiiiiiiiiiii palju pilte (see ju loomulik, nunnusid kohe kutsub fotografeerima) ning pole ime, et siis õhtu lõpuks ma kustusin jala pealt, selline tempo murrab ka tugevamad (vaadake allpool olevaid pilte). Jama oli minu arust muidugi see, et kui ma tahtsin saada seda mullitavat jooki, mida kõrges klaasis kandikult serveeriti ja selle järele käe välja sirutasin, võeti kandik mu eest ära ja nii mitu korda. Emme oli