Otse põhisisu juurde

Mõtlesin, et kirjutaks taas

Mul tuli tuju teile taas oma tegemistest pajatada.

See nädalavahetus oli väga tore. Mingitel munadel on pühad ja tänu sellele oli issi terve ühe pika päeva lisaks meiega kodus. Käisime onu Ringo juures soolaleival (naljakas nimi külaskäigule, sest soola ja leiba ei näinud ma küll mitte kuskil) ja siis issi plätserdas veel mingi valge mögaga esikus ja magamistoas tapeediääri. On tema ikka imelik, kogu mu lõbu rikkus ära, mul oli juba plaan valmis, kuidas tapeedist ilusaid kujundeid rebida ning siis emme ees nendega uhkustada. Aga kui emme-issi arvavad, et see möga takistab mind oma loomeannet eksponeerimast, siis peaksid nad veelkord järgi mõtlema... Üldse tundub, et mu vanematel on igav (ma hetkel tegelen kõva mõttetööga, et välja mõelda, kuidas seda viga parandada), sest nad kukkusid nädalavahetusel mööbeldama ka veel. Tõstsid muudkui mu voodit ühest kohast teise ja siis kolmandasse kohta ja lõpuks panid ikka vanasse kohta tagasi (ei mina saanud aru miks kogu seda möllu vaja oli).

Ma olen nüüd kaks nädalat juba lisatoitu söönud. Ja kohe väga põnev on, sest emme üllatab mind pidevalt uute maitsetega. Ma muidugi söön juba tunduvalt rohkem, kui targad raamatud soovitavad, aga mis siis, ma ju kasvav organism. Ja üldse mul eesmärk ikka siva saada sama suureks kui issi on. Emme annab mulle nüüd juba kaks korda päevas süüa (hommikul putru ja õhtul püreed). Noh tegelikult, kui aus olla, siis ma söön ikka juba ise. Te kindlasti imestate kuidas....lihtne....emme hoiab lusikat ja mina hoian emme sõrmest kinni, seega ma söön ju ikkagi ise. Hetkel tundub see söömine ikka tohutult lahe, ma isegi mõtlesin välja kelleks ma ehk suureks saades hakkan - gurmaaniks loomulikult. Praegu alustan toidu nautlemist emme kokakunstist , sest tundub, et ta täitse talutav kokk. Mina ei nurise ja ma pole ka kuulnud, et emme köögist issile hüüaks, et söök on valmis tule irisema (muidugi võib asi olla ka nii, et vanaema Anne on issi väga viisakaks kasvatanud ja ta lihtsalt kannatab ja ei ütle ühtki paha sõna emme söögi kohta).

Aga emme-issi on vahel ikka lihtsameelsed. Nad mõtlesid, et kui mulle õhtul ka püreed annavad, siis ma magan öösel paremini. Ok, kaks esimest ööd ma rõõmustasin neid, aga praegu rohkem ei viitsi. Üldse ma ei saa aru, miks täiskasvanud sellest magamisest nii suures vaimustuses on ja pikalt põõnata tahavad. Mina küll oma noort elu maha magada ei kavatse. Ja üldse ma mõtlen öösel suuri ja tähtsaid mõtteid. Hetkel juurdlen selle üle, kas hakata hambaid kasvatama või oodata veel veidi...see mul praegu suur dilemma.

Vat sellised mu praegused tegemised toimetamised. Eks kui aega saan, kirjutan Teile jälle, aga nüüd lähen kööki, sest varsti taas söögiaeg.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Huvitavad mõtted, mis panid mõtlema...

Allikas: http://koduhaldjas.blogspot.com/2015/03/kurb-ja-motlemapanev-mlliseks-on.html Bob Moorehead oli eelmise sajandil tuntud terava keelega pastor. Kui tema naine suri, siis kirjutas ta selle, äärmiselt ilmeka ja ajatukohase artikli. „Meie aja paradoks on see, et meil on kõrged majad, aga madal taluvuslävi, laiad teed, kuid kitsad vaated. Kulutame rohkem, aga omame vähem, ostame rohkem, aga rõõmustame vähem. Meil on suuremad majad, kuid vähem lapsi, rohkem mugavusi, aga vähem aega. Meil on parem haridus, aga vähem mõistust, paremad teadmised, kuid hindame halvemini situatsioone.  Meil on rohkem eksperte, aga ka rohkem probleeme, parem meditsiin, aga kehvem tervis. Joome liiga palju, suitsetame liiga palju, raiskame arutult, naerame vähe, sõidame liiga kiiresti, ärritume kergesti, magama läheme liiga hilja, ärkame väsinult, loeme liiga vähe, vahime liiga palju televiisorit ja palvetame vähe. -Oleme suurendanud oma nõudmisi, aga vähendanud väärtusi. -Räägime lii...

Vaadake!

Lasin emmel-issil Teie jaoks uusi pilte üles panna. Need leiate siit . Seal on fotosid igasugu sündmustest. Võite näiteks näha, kuidas ma kodus sahtlite sisu inventeerin ja seda, kuidas triikimislaual surfan (meil lihtsalt asi nii, et enne kui emme saab triikima hakata, pean mina saama triikimislaua ja -rauaga mängida). Samuti tabas emme fotogaga hetke, kui issit aitasin ja kui püüdsin täitsa ise süüa (ma olen aru saanud et miljon-siljon korda põnevam on ise toidu sees sonkida ja seda suhu panna, kui lasta kogu töö emmel ära teha). Võite näha ka Keilas asuva Hiirekese mängutoa avapidu, kus me emmega nagu kümme kopkat kohal olime. Me muide käime nüüd seal ka loovustunnis ning vahva on. :D Pilte on muidugi veel küllalt teisigi, aga mul pole hetkel lihtsalt rohkem aega Teile neist pikemalt rääkida, sest ma lähen nüüd emmega vanni sulistama. Vut nii! Vaadake aga ise ja mõistatage mis ma neil piltidel teen. :)

Ahoi!

On taas aeg Teile oma tegemistest kirjutada. Kui eelmistel kordadel olen pidanud tõdema, et sündusi on olnud vähe, siis seekord tuleb tunnistada, et toimunud on nii mõndagi. Aga kõigest ükshaaval... Esmalt soovin koos vanematega oma kallile tädipoeg Markile palju, palju õnne, ta saab täna nimelt kolme aastaseks. Ma olen selle kuu aja jooksul üsna palju kokku puutunud arstitädidega, sest mul on olnud üks plaaniline haiglaskäik ja üks täiesti plaaniväline haiglasse minek. Plaaniline arstitädide külastus oli adenoidioperatsioon, mis õnnestus esimese korraga, 23. märtsil, ära teha. Hommikul sõitsime emme-issiga lastehaiglasse, arstitädi vaatas mu ilusti läbi, et ikka oleksin tips-tops terve.  Loomulikult ma lasin seda teha, ilma, et oleks mingisugust protesti ilmutanud ja kui siis kabinetist välja tulime, ütles üks suurem tüdruk ukse taga minu kohta, et vaata kui tubli poiss, ei teinud ühtki piiksu (enne mind ikka kisasid nii mõnedki lapsed seal sees). Edasi läksime palatisse ja mulle anti...