Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2009 postitused

Ancistruse maimud

Kui üleelmine nädal endale 200L akvaariumi tõin, siis sain kaas ka kaks Ancistrust ja 12 maimu. Kuna paari päeva pärast vahetasin sump filtri Sera Fil 900 välisfiltri vastu, siis avastasin varsti, et maimusid jääb järjest vähemaks. Pidasin seda juba enda algaja probleemiks ja vee käima minemiseks (kuigi tõin ca 50L vana vett kaasa) ja olin selle pärast üsna löödud. Lugedes aga Akvaristi foorumit, tabasin ennast järsku mõttelt, et järsku on maimud hoopis välisfiltris. Kui töölt koju jõudsin, siis esimese asjana filter lahti ja nii 8 maimu seal välisfiltris elutseski. Olid seal pea nädala juba olnud. Nüüd tõstsin teised ilusti maimulõksuga suurde akvaariumisse tagasi. Eks ole näha, kuidas nende kasvatamisega läheb.

Üle meetri mees

Tere Teile kõigile üle mitme mitme aja. Tuli mõte, et meenutaks ja kirjutaks Teile nüüd oma senini toimunud suvistest asjatoimetustest. Kindlasti nii mõnigi väiksem tegevus on juba unustatud, aga siisiki on kirjutada palju. Alustuseks õnnesoovid tädi Birgitile, onu Tanelile ja suurtele vendadele Siimule ning Rometile pisikese Olle sünni puhul. Ma olen teda ka juba mõned korrad näinud. Käisime emmega Ollet isegi haiglas juba piilumas. Ta oli kohe nii tilluke, et ma ei märganud, kuidas ta oma emme kaisus sõi ja kartsin juba et minu emme on tita jutuga mulle lihtsalt tünga teinud. :D Teine tähtis asi on see, et mina pole enam alla meetri mees. Võttis aega enam-vähem 2 aastat  ja 9 kuud, aga nüüd olen juba poole pikem kui sündides st 100 cm pikkune. Emme loomulikult rõõmustab ka selle üle, aga samas toriseb, et ei jõua nii kiiresti riideid varuda kui mina välja kasvan. Ta ostab juba ammu 110-116 suurust. Issi arvas üldse, et peaks ostma kohe talle parajad püksid ja las ma siis kasvan täis.

Juba juuni

Tere, tere...kindlasti on mõni Teist minust veidi puudust tundnud ja mõelnud, et miks ma midagi kirjutanud pole. Põhjus nagu ikka väga lihtne - tegevust, mida ühte päeva ära mahutada on niiiiiiiiiiiiiiiiii palju, et lihtsalt pole aega, et sellest veel ka kirjutada. Ent püüan nüüd oma viga veidi siiski parandada. :D Alustuseks soovin koos emme-issiga palju, palju õnne tädi Maritile ja onu Stenile pisikese Marioni sünni puhul ja Samuelile samuti õnnesoovid suureks vennaks saamise puhul. Kui mäletate veel, siis eelmine kord rääkisin pikalt ja laialt oma haigla kogemustest ja haigustest. Kahjuks tuleb tunnistada, et need lood said veel lisa. Ma nimelt jäin aprilli lõpus veel ka kopsupõletikku ja sain oma elu esimese antibiootikumikuuri. Arstitädi arvas, et mul on isegi hästi läinud, et alles 2,5 aastasena. Emmet on need minu haigused igal juhul üsna araks muutnud ja nüüd kardab ta igat minu aevastustki, arvab, et äkki jälle mingi jama... Oh seda emmet küll! :P Aga räägime, siis millestki l

Ahoi!

On taas aeg Teile oma tegemistest kirjutada. Kui eelmistel kordadel olen pidanud tõdema, et sündusi on olnud vähe, siis seekord tuleb tunnistada, et toimunud on nii mõndagi. Aga kõigest ükshaaval... Esmalt soovin koos vanematega oma kallile tädipoeg Markile palju, palju õnne, ta saab täna nimelt kolme aastaseks. Ma olen selle kuu aja jooksul üsna palju kokku puutunud arstitädidega, sest mul on olnud üks plaaniline haiglaskäik ja üks täiesti plaaniväline haiglasse minek. Plaaniline arstitädide külastus oli adenoidioperatsioon, mis õnnestus esimese korraga, 23. märtsil, ära teha. Hommikul sõitsime emme-issiga lastehaiglasse, arstitädi vaatas mu ilusti läbi, et ikka oleksin tips-tops terve.  Loomulikult ma lasin seda teha, ilma, et oleks mingisugust protesti ilmutanud ja kui siis kabinetist välja tulime, ütles üks suurem tüdruk ukse taga minu kohta, et vaata kui tubli poiss, ei teinud ühtki piiksu (enne mind ikka kisasid nii mõnedki lapsed seal sees). Edasi läksime palatisse ja mulle anti

Viimase talveõhtu jutt

Mõtlesin, et kirjutan Teile taas veidi, kuigi eriti palju polegi viimasel ajal toimunud. Me oleme emmega üsna kodused, kuna valmistume üheks üsna suureks asjaks. Mul on nimelt ees adenoidioperatsioon. Emme on mulle sellest veidi rääkinud, aga päris täpselt ma ikkagi ei tea, mis mind ees ootab (õnneks vist). Eks ma siis, kui see mööda saab, kirjutan Teile, mis toimus. Esimese asjana tahan koos emme-issiga tädi Nele-Riinule ja onu Villule soovida palju-palju õnne pisitütre sünni puhul. Veebruaris igasuguste haiguste vahele sain mõned päevad ka lasteaias käidud. Ja see lasteaiaga harjutamine on ikka väsitav, sest on nii palju uusi asju, mida pean õppima ning meelde jätma ja samas on ikka väga raske emmet ära lubada. Veidikeseks ajaks ehk õnnestub, aga kui ta on ära pikemalt, siis läheb mul meel mõruks. Ehk aprilli lõpu poole saab edasi harjutada, sest märtsis otsustas emme lasteaeda boikoteerida (põhjuseks ikka eelpool mainitud sündmus). :D Veebruaris oli ka palju sünnipäevi - taadul, emm

Väike aruanne minu tegemistest

Tervitused....mina taas siin...tean, tean, et pole Teile ammu kirjutanud, aga ootasin, et koguneks rohkem asju, millest pajatada. Põhiteema on olnud siis lasteaed. Jõudsime sinna nädal hiljem, kui algselt planeeritud, sest enne ei saanud tõvest võitu. Kohe alustuseks ütlen Teile, et mulle meeldib lasteaias...ent selle juures on väikene konks...mulle meeldib seal koos emmega. Aga nagu ma olen hakanud aru saama, siis temal pole plaanis seal koos minuga käima hakata. Ja see mõte mulle kohe üldse ei sobi. Nüüd mu kallid vanemad püüavadki mind lasteaias kodustada ja püüda mulle selgeks teha, et pean seal olema oma rühmakaaslaste ning kasvatajatädidega. Kõige rohkem hetkel meeldib mulle lasteaias muusikatund ja meie muusikaõpetaja, tädi Kati, on igati lahe, sest tal on täitsa oma ja täitsa päris kitarr. Tore on ka liimida, plastiliiniga voolida ning värvidega plätserdada. Aga süüa mulle lasteaias eriti ei meeldi....emme loodab, et see siiski ajapikku muutub. Olen tegelenud viimasel ajal taas

Head uut aastat!

Sellel aastal nägin ma täiesti oma silmaga kuidas uus aasta tuli....suure pauguga tuli ja see mulle vääääääga meeldis. :D Üldse oli uusaasta öö unustamatu, seda ka emme-issi jaoks. Emme nimetas seda ööd isegi 2,2 aasta kõige hullemaks. Asi iseenesest lihtne. Jäin nädala alguses tõbiseks (eelviimane hammas ka punnitab välja) ning uusaasta öösel oli nina nii kinni, et magamisest ei tulnud suurt miskit välja. Emme-issiga küll püüdsid koduste vahenditega mu enesetunnet parandada, aga üsna edutult. Nad said küll jah magada, aga üsna jupiti, nii tunni kaupa. Ja tõsi see on, et nii sagedasti ei kiusanud ma neid isegi oma rõõmsas imikueas. 1. jaanuaril läks issi siis rohtude jahile ainsasse avatud apteeki Tallinnas ja naases üsna kopsaka saagiga. Igaljuhul on mul täna olemine oluliselt parem kui mõne päeva eest. Mul on üks suur ja tähtis uudis veel. Issi nimelt sai enne jõulu telefonikõne, kus linnavalitsuse tädi teatas, et täitsa mulle on pakkuda üht lasteaia kohta. Me siis käisime vanematega