Tere Teile kõigile üle mitme mitme aja. Tuli mõte, et meenutaks ja kirjutaks Teile nüüd oma senini toimunud suvistest asjatoimetustest. Kindlasti nii mõnigi väiksem tegevus on juba unustatud, aga siisiki on kirjutada palju.
Alustuseks õnnesoovid tädi Birgitile, onu Tanelile ja suurtele vendadele Siimule ning Rometile pisikese Olle sünni puhul. Ma olen teda ka juba mõned korrad näinud. Käisime emmega Ollet isegi haiglas juba piilumas. Ta oli kohe nii tilluke, et ma ei märganud, kuidas ta oma emme kaisus sõi ja kartsin juba et minu emme on tita jutuga mulle lihtsalt tünga teinud. :D
Teine tähtis asi on see, et mina pole enam alla meetri mees. Võttis aega enam-vähem 2 aastat ja 9 kuud, aga nüüd olen juba poole pikem kui sündides st 100 cm pikkune. Emme loomulikult rõõmustab ka selle üle, aga samas toriseb, et ei jõua nii kiiresti riideid varuda kui mina välja kasvan. Ta ostab juba ammu 110-116 suurust. Issi arvas üldse, et peaks ostma kohe talle parajad püksid ja las ma siis kasvan täis. Emmet see mõte väga ei vaimustanud. :D
Me oleme mu sõbranna Kiku perega paaril reisil koos käinud. Juunis käisime Tuhala nõiakaevu ja Polli miniloomaaeda vaatamas ja eelmisel nädalavahetusel Haapsalus. See nõiakaev huvitas rohkem emmesid-issisid, meie jooksime niisama looduses ringi, aga loomaaed oli küll tore. Sai loomi sööta ja nägin uusi ning huvitavaid loomi. Samuti oli tore sealne mänguväljak. Haapsalus käisime raudteemuuseumis ja Iloni Imedemaal ning piiskopilinnuses. Haapsalu raudteejaamas, kus muuseum asus, oli välja pandud ka palju väga vanasid vedureid ja vaguneid, mida ma lootsin igasuguseid kange näppides tööle saada, sest ma kohe üldse ei tahtnud uskuda emme juttu, et need masinad enam käima ei lähe. Iloni Imedemaal meeldis mulle kõige enam suur ragulka, millega me püüdsime koos issiga märke maha lasta. Erilise eduta, aga niisamagi oli tore. Linnuse juures oli aga taaskord hästi lahe mänguväljak ja linnuses sees sai hästi kitsast ning järsku treppi pidi kellatorni ronida ja kõrgelt alla vaadata. Emme ostetud kukekomm oli ka hästi nämma. :)
Minnes tagasi juunikuusse, siis jaanilaupäeval tšillisime ja grillisime Tallinna vanaema-vanaisa juures, aga jaanipäeval käisime emme-issiga suures loomaias (mu kallid vanemad arvasid, et jaanipäeval on seal hea lahe liikuda, vähe rahvast, aga tundus, et paljud lastega pered olid nii mõelnud). Emme oli tubli ja tuli meiega ka madude majja, ta nimelt ei salli üldse madusid (kavatsen tema ussihirmust Teile ka pärast veel pajatada), aga vapralt jalutas ikkagi kaasa. Isiklikud lemmikud olid mul karud ja siis ka üks edev šimpans, kes kogu aeg jalutas ringi ja eputas külaliste ees ning kes emme arvates meenutas...ei, ei mitte issit, vaid hoopis taadu Reinu. :P
Juuli alguses käisime emmega ka väikest Marioni ja Samueli vaatamas. Sealt on mul meeles vaid see, et tita oli üsna pahur ja ei tahtnud eriti magada.
Juulikuu oli üldse veidi ebatavaline meie jaoks, sest pidime hakkama saama ilma sooja veeta, seda polnud tervelt 3 nädalat. Aga tänu sellele käisime hästi palju Laulasmaa spaas ujumas (ühendasime meeldiva kasulikuga, noh lisaks ujumisele saime ennast ka ju puhtaks pesta). Kui esimest korda olin ma vees üsna arglik, sest eelmisest ujumaskäigust oli ikka väääääääääga palju aega möödas, siis nüüdseks naudin juba vees mulistamist täielikult. Ning ekstra tore on veel peale ujumist jäätist limpsida, ma arvan, et see meil emmega väga hea diil. :D
Eespool lubasin, et kirjutan Teile sellest, kui palju mu emme usse st madusid kardab. Meil siin kodu lähedal terviseradadel oli sellel aastal palju metsmaasikaid, mida me siis ka usinalt söömas käisime....kuni selle hetkeni kui naabritädi Valve ütles, et ta sellel suvel seal palju rästikuid näinud. Siis muutus emme üsna arglikuks, samas tema korilaseinstinkt jäi ikkagi peale, ent enam me ei roninud suure rohu sisse ja mul ei lubanud ta üldse eriti raja pealt kõrvale minna. Emme õnneks me päris silmast silma rästikut ei kohanud, aga ükskord läks üsna napilt. Nimelt metsas ühes teede ristumise kohas pöörasime meie emmega vaskule ja meile vastu tulnud kepikõndi tegevad tädi ja onu ka vasakule ning siis äkki tädi röögatas, sest rästik liugles otse ta varba eest üle tee. Issi ütles pärast emmele, et oleksime pidanud kohe ümber pöörama ja emme oleks pidanud mulle rästikut näitama, aga emme arvas, et see jääb issi ülesandeks. :)
Vanaema Anne ja ka puruvana on mul suvel külas käinud. Kui me neil idas järgi käisime ja linna tõime, siis vahepeatusena käisime Sagadi mõisas, sest mul oli igav autos ainult sõita ning ma tahtsin veidi ringi joosta ja samas polnud issi selles mõisas veel käinud, niiet kõik olid rahul. Pragu on vanaema Anne aga Saksamaal tädi Tiina perel külas ja ma andsin talle selged juhtnöörid kaasa, mida ta peab tooma mulle, kui tagasi tuleb...Saksamaa šokolaadi...rohkem ma ei soovinudki. :D
Juuli lõpus käisime emme tööl ka ja ma kasutasin olukorda loomulikult kohe ära....sõin nii palju kommi kui suutsin pakendist kätte saada (uskuge ma oskan neid avada), lisaks veel kooki ja seda kass Arturi koogi moodi asja. Emme ütles, et ma söön nii palju magusat, et tal on juba paljast vaatmisest süda paha. :)
30ndal juulil sai mu onutütar Evely 20 aastaseks ja me käisime teda õnnitlemas. Emme juba kodus ütles, et küll see aeg ikka lendab, et ta mäletab, kui nägi Evelyd esimest korda...hästi pisikese ja hästi tumeda pealisena. Noh aeg on siis tõesti edasi läinud, sest nüüd on ta kena sihvakas blondiin. Ma olen sageli segaduses, sest Evely on oma emme tädi Carmeniga nii sarnane, et kui minu emme näiteks ütleb, et mine Evely juurde, siis ma ei tea kumma juurde ma siis minema pean. Teistel muidugi nalja nabani. :)
Hetkel rohkem ei meenugi, millest veel võiks kirjutada, ent suvi pole ju veel kaugeltki läbi ning ma loodan, et palju toredat asjatamist veel ees, seda enam et ka issi puhkus alles algab. Eks ma millalgi lähitulevikus siis taaskord kirjutan Teile oma tegevustest. Seniks aga vaadake veel pilte. Need leiate siit. Tänud ka vanaema Annele ja tädi Kristile, kes samuti pilte on teinud.
Päikest!
Alustuseks õnnesoovid tädi Birgitile, onu Tanelile ja suurtele vendadele Siimule ning Rometile pisikese Olle sünni puhul. Ma olen teda ka juba mõned korrad näinud. Käisime emmega Ollet isegi haiglas juba piilumas. Ta oli kohe nii tilluke, et ma ei märganud, kuidas ta oma emme kaisus sõi ja kartsin juba et minu emme on tita jutuga mulle lihtsalt tünga teinud. :D
Teine tähtis asi on see, et mina pole enam alla meetri mees. Võttis aega enam-vähem 2 aastat ja 9 kuud, aga nüüd olen juba poole pikem kui sündides st 100 cm pikkune. Emme loomulikult rõõmustab ka selle üle, aga samas toriseb, et ei jõua nii kiiresti riideid varuda kui mina välja kasvan. Ta ostab juba ammu 110-116 suurust. Issi arvas üldse, et peaks ostma kohe talle parajad püksid ja las ma siis kasvan täis. Emmet see mõte väga ei vaimustanud. :D
Me oleme mu sõbranna Kiku perega paaril reisil koos käinud. Juunis käisime Tuhala nõiakaevu ja Polli miniloomaaeda vaatamas ja eelmisel nädalavahetusel Haapsalus. See nõiakaev huvitas rohkem emmesid-issisid, meie jooksime niisama looduses ringi, aga loomaaed oli küll tore. Sai loomi sööta ja nägin uusi ning huvitavaid loomi. Samuti oli tore sealne mänguväljak. Haapsalus käisime raudteemuuseumis ja Iloni Imedemaal ning piiskopilinnuses. Haapsalu raudteejaamas, kus muuseum asus, oli välja pandud ka palju väga vanasid vedureid ja vaguneid, mida ma lootsin igasuguseid kange näppides tööle saada, sest ma kohe üldse ei tahtnud uskuda emme juttu, et need masinad enam käima ei lähe. Iloni Imedemaal meeldis mulle kõige enam suur ragulka, millega me püüdsime koos issiga märke maha lasta. Erilise eduta, aga niisamagi oli tore. Linnuse juures oli aga taaskord hästi lahe mänguväljak ja linnuses sees sai hästi kitsast ning järsku treppi pidi kellatorni ronida ja kõrgelt alla vaadata. Emme ostetud kukekomm oli ka hästi nämma. :)
Minnes tagasi juunikuusse, siis jaanilaupäeval tšillisime ja grillisime Tallinna vanaema-vanaisa juures, aga jaanipäeval käisime emme-issiga suures loomaias (mu kallid vanemad arvasid, et jaanipäeval on seal hea lahe liikuda, vähe rahvast, aga tundus, et paljud lastega pered olid nii mõelnud). Emme oli tubli ja tuli meiega ka madude majja, ta nimelt ei salli üldse madusid (kavatsen tema ussihirmust Teile ka pärast veel pajatada), aga vapralt jalutas ikkagi kaasa. Isiklikud lemmikud olid mul karud ja siis ka üks edev šimpans, kes kogu aeg jalutas ringi ja eputas külaliste ees ning kes emme arvates meenutas...ei, ei mitte issit, vaid hoopis taadu Reinu. :P
Juuli alguses käisime emmega ka väikest Marioni ja Samueli vaatamas. Sealt on mul meeles vaid see, et tita oli üsna pahur ja ei tahtnud eriti magada.
Juulikuu oli üldse veidi ebatavaline meie jaoks, sest pidime hakkama saama ilma sooja veeta, seda polnud tervelt 3 nädalat. Aga tänu sellele käisime hästi palju Laulasmaa spaas ujumas (ühendasime meeldiva kasulikuga, noh lisaks ujumisele saime ennast ka ju puhtaks pesta). Kui esimest korda olin ma vees üsna arglik, sest eelmisest ujumaskäigust oli ikka väääääääääga palju aega möödas, siis nüüdseks naudin juba vees mulistamist täielikult. Ning ekstra tore on veel peale ujumist jäätist limpsida, ma arvan, et see meil emmega väga hea diil. :D
Eespool lubasin, et kirjutan Teile sellest, kui palju mu emme usse st madusid kardab. Meil siin kodu lähedal terviseradadel oli sellel aastal palju metsmaasikaid, mida me siis ka usinalt söömas käisime....kuni selle hetkeni kui naabritädi Valve ütles, et ta sellel suvel seal palju rästikuid näinud. Siis muutus emme üsna arglikuks, samas tema korilaseinstinkt jäi ikkagi peale, ent enam me ei roninud suure rohu sisse ja mul ei lubanud ta üldse eriti raja pealt kõrvale minna. Emme õnneks me päris silmast silma rästikut ei kohanud, aga ükskord läks üsna napilt. Nimelt metsas ühes teede ristumise kohas pöörasime meie emmega vaskule ja meile vastu tulnud kepikõndi tegevad tädi ja onu ka vasakule ning siis äkki tädi röögatas, sest rästik liugles otse ta varba eest üle tee. Issi ütles pärast emmele, et oleksime pidanud kohe ümber pöörama ja emme oleks pidanud mulle rästikut näitama, aga emme arvas, et see jääb issi ülesandeks. :)
Vanaema Anne ja ka puruvana on mul suvel külas käinud. Kui me neil idas järgi käisime ja linna tõime, siis vahepeatusena käisime Sagadi mõisas, sest mul oli igav autos ainult sõita ning ma tahtsin veidi ringi joosta ja samas polnud issi selles mõisas veel käinud, niiet kõik olid rahul. Pragu on vanaema Anne aga Saksamaal tädi Tiina perel külas ja ma andsin talle selged juhtnöörid kaasa, mida ta peab tooma mulle, kui tagasi tuleb...Saksamaa šokolaadi...rohkem ma ei soovinudki. :D
Juuli lõpus käisime emme tööl ka ja ma kasutasin olukorda loomulikult kohe ära....sõin nii palju kommi kui suutsin pakendist kätte saada (uskuge ma oskan neid avada), lisaks veel kooki ja seda kass Arturi koogi moodi asja. Emme ütles, et ma söön nii palju magusat, et tal on juba paljast vaatmisest süda paha. :)
30ndal juulil sai mu onutütar Evely 20 aastaseks ja me käisime teda õnnitlemas. Emme juba kodus ütles, et küll see aeg ikka lendab, et ta mäletab, kui nägi Evelyd esimest korda...hästi pisikese ja hästi tumeda pealisena. Noh aeg on siis tõesti edasi läinud, sest nüüd on ta kena sihvakas blondiin. Ma olen sageli segaduses, sest Evely on oma emme tädi Carmeniga nii sarnane, et kui minu emme näiteks ütleb, et mine Evely juurde, siis ma ei tea kumma juurde ma siis minema pean. Teistel muidugi nalja nabani. :)
Hetkel rohkem ei meenugi, millest veel võiks kirjutada, ent suvi pole ju veel kaugeltki läbi ning ma loodan, et palju toredat asjatamist veel ees, seda enam et ka issi puhkus alles algab. Eks ma millalgi lähitulevikus siis taaskord kirjutan Teile oma tegevustest. Seniks aga vaadake veel pilte. Need leiate siit. Tänud ka vanaema Annele ja tädi Kristile, kes samuti pilte on teinud.
Päikest!
Kommentaarid
Postita kommentaar