Otse põhisisu juurde

Tore nädalavahetus

Mul oli väga lahe nädalavahetus.

Esiteks nägin ma esimest korda oma Kohtla-Järve vanaisa. Ärge imestage midagi, et alles nüüd kohtusime. Me oleks loomulikult varem juba trehvanud, aga mitu korda ilmastikuolud või siis meie mõlema tervis takistas meid plaani ellu viimast. Ent parem hilja kui mitte kunagi...

Teiseks käisin ma ära ka elu esimesel suurel peol. Onu Tõnis lisas oma kontole taas ühe aasta ja seekord sellise ümmarguse, niiet oli põhjust pidu pidada. Ma nägin seal esimest korda paljusid oma sugulasi ja siis ma tantsisin seal mitu korda ja siis tehti minust veel niiiiiiiiiiiiiiiiii palju pilte (see ju loomulik, nunnusid kohe kutsub fotografeerima) ning pole ime, et siis õhtu lõpuks ma kustusin jala pealt, selline tempo murrab ka tugevamad (vaadake allpool olevaid pilte). Jama oli minu arust muidugi see, et kui ma tahtsin saada seda mullitavat jooki, mida kõrges klaasis kandikult serveeriti ja selle järele käe välja sirutasin, võeti kandik mu eest ära ja nii mitu korda. Emme oli ainuke tore tots, kes minuga solidaarne oli ja mullitavast joogist loobus. Söögilaua taga nad ka vitsutasid kõike head ja paremat (vähemalt mulle tundus, et seal oli hea ja parem) ning mulle ei antud mitte kui midagi (ok, kui aus olla, siis ikka paari magusat asja lasid emme-issi mul mekkida, aga ikka üsna vähe). Mulle hakkab juba tunduma, et oma söögiga kõikjal käia polegi nii lõbus, sest ma jään vist paljust heast ilma. pean emmega läbi rääkima, äkki ta on nõus, et ma ei pea kogu aeg oma toitu külla kaasa võtma.







Tegime emme-issiga veel muidgi toredaid asju, aga sellest pole mul aega rääkida, sest ma lähen nüüd tagasi mängima oma uue (esimese) autoga.



Rohkem uusi pilte leiate ikka Piltide alt ja kõige uuemad on kataloogis 15042007.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Huvitavad mõtted, mis panid mõtlema...

Allikas: http://koduhaldjas.blogspot.com/2015/03/kurb-ja-motlemapanev-mlliseks-on.html Bob Moorehead oli eelmise sajandil tuntud terava keelega pastor. Kui tema naine suri, siis kirjutas ta selle, äärmiselt ilmeka ja ajatukohase artikli. „Meie aja paradoks on see, et meil on kõrged majad, aga madal taluvuslävi, laiad teed, kuid kitsad vaated. Kulutame rohkem, aga omame vähem, ostame rohkem, aga rõõmustame vähem. Meil on suuremad majad, kuid vähem lapsi, rohkem mugavusi, aga vähem aega. Meil on parem haridus, aga vähem mõistust, paremad teadmised, kuid hindame halvemini situatsioone.  Meil on rohkem eksperte, aga ka rohkem probleeme, parem meditsiin, aga kehvem tervis. Joome liiga palju, suitsetame liiga palju, raiskame arutult, naerame vähe, sõidame liiga kiiresti, ärritume kergesti, magama läheme liiga hilja, ärkame väsinult, loeme liiga vähe, vahime liiga palju televiisorit ja palvetame vähe. -Oleme suurendanud oma nõudmisi, aga vähendanud väärtusi. -Räägime lii...

Ahoi!

On taas aeg Teile oma tegemistest kirjutada. Kui eelmistel kordadel olen pidanud tõdema, et sündusi on olnud vähe, siis seekord tuleb tunnistada, et toimunud on nii mõndagi. Aga kõigest ükshaaval... Esmalt soovin koos vanematega oma kallile tädipoeg Markile palju, palju õnne, ta saab täna nimelt kolme aastaseks. Ma olen selle kuu aja jooksul üsna palju kokku puutunud arstitädidega, sest mul on olnud üks plaaniline haiglaskäik ja üks täiesti plaaniväline haiglasse minek. Plaaniline arstitädide külastus oli adenoidioperatsioon, mis õnnestus esimese korraga, 23. märtsil, ära teha. Hommikul sõitsime emme-issiga lastehaiglasse, arstitädi vaatas mu ilusti läbi, et ikka oleksin tips-tops terve.  Loomulikult ma lasin seda teha, ilma, et oleks mingisugust protesti ilmutanud ja kui siis kabinetist välja tulime, ütles üks suurem tüdruk ukse taga minu kohta, et vaata kui tubli poiss, ei teinud ühtki piiksu (enne mind ikka kisasid nii mõnedki lapsed seal sees). Edasi läksime palatisse ja mulle anti...

Vaadake!

Lasin emmel-issil Teie jaoks uusi pilte üles panna. Need leiate siit . Seal on fotosid igasugu sündmustest. Võite näiteks näha, kuidas ma kodus sahtlite sisu inventeerin ja seda, kuidas triikimislaual surfan (meil lihtsalt asi nii, et enne kui emme saab triikima hakata, pean mina saama triikimislaua ja -rauaga mängida). Samuti tabas emme fotogaga hetke, kui issit aitasin ja kui püüdsin täitsa ise süüa (ma olen aru saanud et miljon-siljon korda põnevam on ise toidu sees sonkida ja seda suhu panna, kui lasta kogu töö emmel ära teha). Võite näha ka Keilas asuva Hiirekese mängutoa avapidu, kus me emmega nagu kümme kopkat kohal olime. Me muide käime nüüd seal ka loovustunnis ning vahva on. :D Pilte on muidugi veel küllalt teisigi, aga mul pole hetkel lihtsalt rohkem aega Teile neist pikemalt rääkida, sest ma lähen nüüd emmega vanni sulistama. Vut nii! Vaadake aga ise ja mõistatage mis ma neil piltidel teen. :)