kolmapäev, 4. veebruar 2009

Väike aruanne minu tegemistest

Tervitused....mina taas siin...tean, tean, et pole Teile ammu kirjutanud, aga ootasin, et koguneks rohkem asju, millest pajatada.

Põhiteema on olnud siis lasteaed. Jõudsime sinna nädal hiljem, kui algselt planeeritud, sest enne ei saanud tõvest võitu. Kohe alustuseks ütlen Teile, et mulle meeldib lasteaias...ent selle juures on väikene konks...mulle meeldib seal koos emmega. Aga nagu ma olen hakanud aru saama, siis temal pole plaanis seal koos minuga käima hakata. Ja see mõte mulle kohe üldse ei sobi. Nüüd mu kallid vanemad püüavadki mind lasteaias kodustada ja püüda mulle selgeks teha, et pean seal olema oma rühmakaaslaste ning kasvatajatädidega. Kõige rohkem hetkel meeldib mulle lasteaias muusikatund ja meie muusikaõpetaja, tädi Kati, on igati lahe, sest tal on täitsa oma ja täitsa päris kitarr. Tore on ka liimida, plastiliiniga voolida ning värvidega plätserdada. Aga süüa mulle lasteaias eriti ei meeldi....emme loodab, et see siiski ajapikku muutub.

Olen tegelenud viimasel ajal taas jõudsalt ka kasvamisega, mõelge veel vaid mõned sentimeetrid ja enam ma polegi alla-meetri-mees. Rääkides kasvamisest võin taas Teile kõnelda ka hammastest. Need jälle tulevad ja ajavad nii mind kui mu vanemaid parasjagu hulluks. Emme juba kurdab, et ööd meenutavad minu titapõlve öösid ja tema sellest just vaimustuses pole.

Emme jutu järgi oli täna öösel juhtunud üks kentsakas asi. Ma vist nägin nii põnevat ja tegusat und, et maandusin emme-issi ja enda voodi vahele põrandale (kuigi mu voodil on üsna kõrged servad, siis need mind ei pidurdanud). Kuidas täpselt kõik juhtus jääbki saladuseks, sest me vanematega ju magasime sügavalt ja mind see õhulend lõpuks ei äratanudki üldse ülesse, emme tõstis mu voodisse tagasi ja mina magasin aga õndsalt edasi. Läks vist õnneks. :D

Aga räägiks siis veel mõnest toredamast asjast. Me nimelt käisime jaanuaris ka vanavanaema 85-aasta juubelil. Mina kutsun teda puruvanaks ehk lihtsalt puruks. Selle väljendi laenasin ma oma sõpradelt Siimult ja Rometilt, kes niimoodi oma vanavanavanemaid kutsuvad. Ma loodan, et nad väga ei pahanda. Aga niimoodi on ka tunduvalt lihtsam, sest kujutage ise ette, et mul on kaks vanaema ja kaks vanaisa ja siis veel vanavanaema....ma lähen ju nende vanade meelde jätmisega suisa-lausa hulluks. Aga tagasi juubeli juurde. Me kinkisime talle minusuuruse kommikarbi, sest ta on sama suur maiasmokk nagu meie issiga. Lisaks kommikarbile musitseerisin ma talle oma süntesaatoriga (kõige toredamad kingitused on ju ikka enda tehtud). Tore oli selle päeva juures veel see, et ma nägin mitmeid sugulasi.

Olen aega veetnud ka oma kallite vanavanematega. Tallinna vanaemaga ehitasime ühel nädalalõpul suuuuuuuuuuuuuuure lumememme, kes mind siiani nende õues ootab. Ka vanaema Anne käis mul külas. Temaga lõikasime paberist loomi ja linde välja ning kleepisime neid siis suurema paberi külge (see üks mu meelistegevusi praegu, eriti lahe on papagoisid kleepida) ja ehitasime emmele-issile klotsidest majasid. Aga kuna ma olen viimasel ajal muutunud üsna emmekaks, siis tuleb neil mind ikka aeg-ajalt lohutada, kui mulle meenub, et emme on kuskile ära läinud. Ent nad saavad sellega tavaliselt hästi hakkama.

Eile aga käisin oma sõbral Martinil külas, sest ta sai aastaseks. Oi küll tal oli seal palju uusi ja huvitavaid mänguasju, ent kõige toredam oli siiski DJ-d mängida, miksisin seal muusikat nii mis jaksasin. Tädi Enekesele väga suur aitähh ülinämma tordi eest. :D

Ongi vist tähtsamad asjad kirja pandud. Pilte vaadake siit (tänan piltide eest ka tädi Maid). Ja eks ma püüan Teile mingi aja pärast taas oma tegemistest jutustada.