Tere, tere...kindlasti on mõni Teist minust veidi puudust tundnud ja mõelnud, et miks ma midagi kirjutanud pole. Põhjus nagu ikka väga lihtne - tegevust, mida ühte päeva ära mahutada on niiiiiiiiiiiiiiiiii palju, et lihtsalt pole aega, et sellest veel ka kirjutada. Ent püüan nüüd oma viga veidi siiski parandada. :D
Alustuseks soovin koos emme-issiga palju, palju õnne tädi Maritile ja onu Stenile pisikese Marioni sünni puhul ja Samuelile samuti õnnesoovid suureks vennaks saamise puhul.
Kui mäletate veel, siis eelmine kord rääkisin pikalt ja laialt oma haigla kogemustest ja haigustest. Kahjuks tuleb tunnistada, et need lood said veel lisa. Ma nimelt jäin aprilli lõpus veel ka kopsupõletikku ja sain oma elu esimese antibiootikumikuuri. Arstitädi arvas, et mul on isegi hästi läinud, et alles 2,5 aastasena. Emmet on need minu haigused igal juhul üsna araks muutnud ja nüüd kardab ta igat minu aevastustki, arvab, et äkki jälle mingi jama... Oh seda emmet küll! :P
Aga räägime, siis millestki lõbusamast, näiteks sünnipäevadest. Olen sattunud viimasel ajal nii mõnelegi.
Käisime tädi Kersti ümmargusel sünnipäeval mai alguses. Tore pidu oli. Ma ootasin terve päeva, et sinna pääseda. Küsisin emmelt pidevalt, et millal minema hakkame ja emme, siis näitas kella pealt millal. Seejärel jäin tükiks ajaks kella ette ootama, lootuses, et nii liiguvad osutid kiiremini....aga ei midagi. Lõpuks kutsus vana Anne mind plastiliiniga mängima, et aeg kiiremini kuluks. Ja kui me lõpuks kohale jõudsime, küsisin ma loomulikult kohe torti, sest sünnipäev tähendabki ju torti. Emme, aga seletas, et enne tuleb ikka soolast toitu süüa. Kui kell hakkas 9 saama, siis hakkasin mina ära väsima, ent nõus lahkuma ma ka polnud, enne tahtsin ikka torti saada. Ja kui siis kella 10 paiku tort lauale toodi, läks mul nägu särama nagu päike (emme vähemalt kirjeldas seda nii). Sõin oma tüki ära, sõnasin, et homme jälle ning siis kamandasin kõik (emme, issi, taadu Endli ja vana Anne) autosse, sest nüüd võis lõpuks koju minna. Veel olin ma sellel õhtul ka tõeline tantsulõvi, nii kui bänd peale läks, olin mina tantsupõrandal koos emmega, vahepeal tantsisin ka vana Annega. Kui pillimehed pausi tegid, siis näitasid nad mulle ka oma pille ja ma isegi võisin neid veidi puutuda. :D
Üldse mulle muusika ja pillid ikka väga meeldivad, meil kodus juba pea terve orkestri jagu pille, näiteks pasun ja süntesaator ja kitarr ja ksülofon ja kui minu teha oleks, siis võiks neid veel olla. :D
Maikuusse mahtus ka sõberpoiss Siimu viies sünna, tema esimene juubel. Pidu toimus Siimu vanavanavanemate juures ja ilm oli neil tellitud väga ilus. Sõime ning mängisime ja nautisime kevadet. Paljud tädid imestasid mind vaadates, et küll ma olen ikka rahulik laps, et võin täitsa rahus ja omaette üle poole tunni liivakastis nokitseda. Noh jah, tuleb tunnistada, et vahepeal tegin emmele ikka kohaloleku kontrolli ka st hüüdisn emme ja tema pidi vastu hüüdma ja mulle lehvitama, sest mine sa muidu tea, läheb veel salaja mul kaduma. :D
Issil oli ka vahepeal nädalake puhkust ja siis käisime kõik koos huvitavates kohtades jalutamas ja veetsime lihtsalt toredalt aega. Kõige enam meeldis mulle käik Ääsmäe miniloomaaeda. Seal olid jänesed, sead, kitsed, lambad, kuked, kanad, kalkunid, paabulinnud, nandud, ponid ja veel palju loomi-linde. Neist nii mõndagi sai katsuda ja paitada ning isegi süüa anda. Ponidele meeldisin ma eriti, nad tulid minu ümber ringi ning nuuskisid ja uudistasid. Tädi rääkis, et nad loodavad minu küljest helkureid leida, sest neile pidavat väga meeldima neid küljest ära sikutada, aga mul ei olnud ühtki küljes. Aga mulle endale vaat et kõige rohkem meeldisid ikkagi majapidamises elavad kassid, tahtsin neid ka kinni püüda ja neile pai teha, ent nad olid minust väledamad. Emme-issi lubasid, et suvel lähme veel kindlasti sinna loomaaeda tagasi.
Haiguste tõttu pole ma aprillist alates lasteaias käinud. Arstitädi arvas, et operatsioon tegi mu immuunsüsteemi nõrgemaks ja seetõttu võtan kergemini haiguseid külge ja emme arvas, et kosume parem korralikult suve läbi ja alustame siis uue hooga augusti lõpust. Ent samas pole ma ka täiesti eemal lasteaiast, käime, kui ilm vähegi lubab, mu sõpradega ikka aias mängimas.
Viimasel ajal on mind väga hakanud loodus huvitama. Väljas käies otsin ja ajan taga igasugu putukaid ja mutukaid ning otsin kas ma näen lindusid ja korjan erinevaid taimi. Vahel unustan isegi emme, kui miskit põnevat silman. See on minu puhul üsna ebatavaline, sest tavaliselt ikka ühe silmaga jälgin, kus emme on. :D
Ongi vist olulisem kirja pandud. Eks ma loomulikult teen muidki asju. Näiteks õpin rattaga sõitma (hetkel on küll kella helistamine huvitavam kui väntamine), voolin, joonistan, lõikan paberist pilte välja või lõigun lihtsalt paberit, kleebin (nii paberit, ent ka makarone ja ubasid, selles viimases tehnikas tegin vanaemadele ja puruvanale emadepäeva kingitused ka) ja kui vähegi võimalus tekib, siis aitan issil ka kommiraha teenida. :D
Kes tahab minu tegevusi ka piltidelt näha, siis need leiate siit.
Eks kui aega on ja on millest kirjutada, siis kriban taas, seniks aga päikest Teile kõigile.
Alustuseks soovin koos emme-issiga palju, palju õnne tädi Maritile ja onu Stenile pisikese Marioni sünni puhul ja Samuelile samuti õnnesoovid suureks vennaks saamise puhul.
Kui mäletate veel, siis eelmine kord rääkisin pikalt ja laialt oma haigla kogemustest ja haigustest. Kahjuks tuleb tunnistada, et need lood said veel lisa. Ma nimelt jäin aprilli lõpus veel ka kopsupõletikku ja sain oma elu esimese antibiootikumikuuri. Arstitädi arvas, et mul on isegi hästi läinud, et alles 2,5 aastasena. Emmet on need minu haigused igal juhul üsna araks muutnud ja nüüd kardab ta igat minu aevastustki, arvab, et äkki jälle mingi jama... Oh seda emmet küll! :P
Aga räägime, siis millestki lõbusamast, näiteks sünnipäevadest. Olen sattunud viimasel ajal nii mõnelegi.
Käisime tädi Kersti ümmargusel sünnipäeval mai alguses. Tore pidu oli. Ma ootasin terve päeva, et sinna pääseda. Küsisin emmelt pidevalt, et millal minema hakkame ja emme, siis näitas kella pealt millal. Seejärel jäin tükiks ajaks kella ette ootama, lootuses, et nii liiguvad osutid kiiremini....aga ei midagi. Lõpuks kutsus vana Anne mind plastiliiniga mängima, et aeg kiiremini kuluks. Ja kui me lõpuks kohale jõudsime, küsisin ma loomulikult kohe torti, sest sünnipäev tähendabki ju torti. Emme, aga seletas, et enne tuleb ikka soolast toitu süüa. Kui kell hakkas 9 saama, siis hakkasin mina ära väsima, ent nõus lahkuma ma ka polnud, enne tahtsin ikka torti saada. Ja kui siis kella 10 paiku tort lauale toodi, läks mul nägu särama nagu päike (emme vähemalt kirjeldas seda nii). Sõin oma tüki ära, sõnasin, et homme jälle ning siis kamandasin kõik (emme, issi, taadu Endli ja vana Anne) autosse, sest nüüd võis lõpuks koju minna. Veel olin ma sellel õhtul ka tõeline tantsulõvi, nii kui bänd peale läks, olin mina tantsupõrandal koos emmega, vahepeal tantsisin ka vana Annega. Kui pillimehed pausi tegid, siis näitasid nad mulle ka oma pille ja ma isegi võisin neid veidi puutuda. :D
Üldse mulle muusika ja pillid ikka väga meeldivad, meil kodus juba pea terve orkestri jagu pille, näiteks pasun ja süntesaator ja kitarr ja ksülofon ja kui minu teha oleks, siis võiks neid veel olla. :D
Maikuusse mahtus ka sõberpoiss Siimu viies sünna, tema esimene juubel. Pidu toimus Siimu vanavanavanemate juures ja ilm oli neil tellitud väga ilus. Sõime ning mängisime ja nautisime kevadet. Paljud tädid imestasid mind vaadates, et küll ma olen ikka rahulik laps, et võin täitsa rahus ja omaette üle poole tunni liivakastis nokitseda. Noh jah, tuleb tunnistada, et vahepeal tegin emmele ikka kohaloleku kontrolli ka st hüüdisn emme ja tema pidi vastu hüüdma ja mulle lehvitama, sest mine sa muidu tea, läheb veel salaja mul kaduma. :D
Issil oli ka vahepeal nädalake puhkust ja siis käisime kõik koos huvitavates kohtades jalutamas ja veetsime lihtsalt toredalt aega. Kõige enam meeldis mulle käik Ääsmäe miniloomaaeda. Seal olid jänesed, sead, kitsed, lambad, kuked, kanad, kalkunid, paabulinnud, nandud, ponid ja veel palju loomi-linde. Neist nii mõndagi sai katsuda ja paitada ning isegi süüa anda. Ponidele meeldisin ma eriti, nad tulid minu ümber ringi ning nuuskisid ja uudistasid. Tädi rääkis, et nad loodavad minu küljest helkureid leida, sest neile pidavat väga meeldima neid küljest ära sikutada, aga mul ei olnud ühtki küljes. Aga mulle endale vaat et kõige rohkem meeldisid ikkagi majapidamises elavad kassid, tahtsin neid ka kinni püüda ja neile pai teha, ent nad olid minust väledamad. Emme-issi lubasid, et suvel lähme veel kindlasti sinna loomaaeda tagasi.
Haiguste tõttu pole ma aprillist alates lasteaias käinud. Arstitädi arvas, et operatsioon tegi mu immuunsüsteemi nõrgemaks ja seetõttu võtan kergemini haiguseid külge ja emme arvas, et kosume parem korralikult suve läbi ja alustame siis uue hooga augusti lõpust. Ent samas pole ma ka täiesti eemal lasteaiast, käime, kui ilm vähegi lubab, mu sõpradega ikka aias mängimas.
Viimasel ajal on mind väga hakanud loodus huvitama. Väljas käies otsin ja ajan taga igasugu putukaid ja mutukaid ning otsin kas ma näen lindusid ja korjan erinevaid taimi. Vahel unustan isegi emme, kui miskit põnevat silman. See on minu puhul üsna ebatavaline, sest tavaliselt ikka ühe silmaga jälgin, kus emme on. :D
Ongi vist olulisem kirja pandud. Eks ma loomulikult teen muidki asju. Näiteks õpin rattaga sõitma (hetkel on küll kella helistamine huvitavam kui väntamine), voolin, joonistan, lõikan paberist pilte välja või lõigun lihtsalt paberit, kleebin (nii paberit, ent ka makarone ja ubasid, selles viimases tehnikas tegin vanaemadele ja puruvanale emadepäeva kingitused ka) ja kui vähegi võimalus tekib, siis aitan issil ka kommiraha teenida. :D
Kes tahab minu tegevusi ka piltidelt näha, siis need leiate siit.
Eks kui aega on ja on millest kirjutada, siis kriban taas, seniks aga päikest Teile kõigile.
Kommentaarid
Postita kommentaar