neljapäev, 7. juuni 2007

Ikka edasi ja edasi....

Vat nii, võtsingi kätte ja hakkasin roomama. Suur päev oli teisipäev 5.juuni. Aga kui te nüüd arvate, et ma nagu väike partisan mööda korterit ringi tuiskan, siis te eksite. Mul peab ikka piisavalt motivatsiooni olema ning motivaatoreid on mitmeid - emme kruus, teleka pult, ajaleht, tühjad jogurtitopsid või issi tööriistakohver - lihtsalt niisama ei viitsi ma end küll liigutada. Liikumiseks on mul väga isikupärane tehnika (seda on keeruline kirjeldada, peaksite seda ise nägema), mis emmele-issile nalja teeb. Mina aru ei saa, mis seal ikka nii naljakat on ja ma võiksin isegi veidi solvuda nende itsitamise peale. Mina ju ei naera nende pihta, kui nad oma kahel makaronil ringi tuiskavad, minu arvates on selline liikumisviis samuti muigamapanev.

Hetkel kasvatan ma usinalt ka oma teist kikut (alla paremale). Mul lihtsalt hakkas esimesest hambast kahju, et ta seal suus nii üksi, nii üksi peab olema. Nüüd on teisest kikust ka juba väike nurk väljas ja mina saan igasugu maitsvaid asju oma kahe kikualgega näksida.

Mis puutub mudimisse, kus me emmega praegu käime, siis pean tunnistama, et mulle kohe üldse see ei istu. Emme küll väidab mulle iga päev, et see on tore ja vajalik, aga mulle ei meeldi ja punkt ning ma püüan, seda neile ka iga kord üsna kõvahäälselt selgeks teha, ent nad ei kuula mind eriti. Muidugi see minu antipaatia mudimise vastu võib olla tingitud ka sellest, et hetkel on üsna palav ja higise naha maseerimine on üsna ebamugav, aga ka sellest, et mudijatädi on üsna sõnaaher ja ei taha minuga üldse vestelda, paneb kohe lauale sellili ja hakkab näppima, minu arust ikka üsna ebaviisakas. Aga noh, eks ma emme meeleheaks kannatan need ülejäänud 6 korda veel ära. Pean emmet uskuma, kui ta ütleb , et kasulik, ju siis ka on... :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar