kolmapäev, 30. mai 2007

Pildid

Utsitasingi issit piisavalt ja ta pani uued pildid teile vaatamiseks üles. Need leiate Piltide alt kataloogist 30052007. Vaadates neid saate aimu, mida me oleme vanematega viimastel nädalatel teinud. Kui teil tekib küsimus, miks ma vannis istun, siis põhjus on lihtne. Kuna see vann oli meil laenu peal ja tägi Greetelil läheb seda taas endal vaja, siis pidime selle neile loomulikult tagasi andma, aga enne tahtsin end selles veelkord jäädvustada lasta. Ent mul on juba ka uus vann -  sinine ja suurem - seal saab palju lahedamalt mütata, niiet mul isegi heameel,et pidime teisest vannist loobuma.

Seitse kuud

Jälle üks kuu on möödunud. Ma vist hakkan vanaks saama (jääma), sest pidi olema nii, et mida vanem oled seda kiiremini aeg lendab ja minu arvates need päevad lähevad viimasel ajal üsna kiiresti, aga noh eks meil ole emme-issiga tegemisi ka ikka üsna palju olnud.

Eile käisime minu enda arstitädi vaatamas ja rõõm oli meil mõlemapoolne üksteist näha. Mind kaaluti ja mõõdeti ja vaadati üldiselt kui tubli ma olen. Kaaluks oli 8 kg, võrreldes eelmise kuuga oli lisaks tulnud vaid 170g, ent arstitädi ütles, et minu vanuses see täitsa normaalne ja ju ma siis sihverdan ja nihverdan kogu söödud energia ära. Pikkust oli 70,5 cm (kuuga juures 2,5cm) ning peaümbermõõt oli 46cm. Seekord vedas, keegi mind torkida ei tahtnud. Järgmine kord näen arstitädi alles juuli lõpus, sest ta pidi varsti puhkusele jääma.

Esmaspäeval käisime ka arstil, oli samuti tuttav tädi, kelle juures ma ennegi juba kaks korda käinud...mmm...ma püüan meenutada, mis arst ta oli....mmmm....oh meelde tuli...neuroloog. Tema ütles ka, et ma olen tubli, aga jalad mul ikka pinges ja oli rahul, et tulevast esmaspäevast lähen taas mudimisse. Seekord mudib mind teine tädi. Sellega meenus mulle, et ma pole vanaisa Reinule aitähh öelnud, et ta eelmine kord meile taksisti mängis ja mudimisse viis. Emme mul argpüks, ei julgenud ise autoga linna sõita (oh neid plikasid küll). :D

Te tahate kindlasti teada, kas ma rooman. Vastus on ei. Kui mõni huvitav asi on minu lähedal, siis ma lihtsalt keerutan ennast sinna, kui on veidi kaugemal, siis ma rullin ennast selleni ning kui ma kuidagi ei ulata huvipakkuva jubinani, siis annan emmele-issile teada, et vajan abi ja tavaliselt nad mind ka aitavad. Niiet mul kõik kontrolli all ja veel pole vaja roomata. :D

Me oleme viimasel ajal emme-issiga üsna palju ringi sõitnud ja külas käinud. Näiteks nädalavahetusel käisime onu Imre sünnal ja siis veel vanaisa-vanaema juures grillimas ja jõudsime veel poodlemagi (vaadake kui moodsa sõna ma ära olen õppinud).

Emme ja issi tuunisid minu rallikat kah. Enam ma ei pea seal pikali olema ja lootma, et emme-issi ikka teavad, kuhu nad sõitma peavad. Nüüd ma saan seal ka lebotada istuvamas asendis ja neile juhtnööre anda, kuhu vaja minna on. Muidugi kui uni peale tuleb, siis saan ikka ka pikali visata. Ent põhimõtteliselt kui ma magada ei taha, siis eriti pikalt ma rallikas ei viitsi olla. Palju lahedam on ju süles, eriti issi süles. Emme mul ju siuke jupats, et kui ma tema süles olen siis näen vaid, mis maas toimub. Issi sülest ikka vaade kõrgelt ja kaugele. :D

Voodit tuuniti mul ka, pandi põhi allapoole. Emmele ja issile vist enam ei meeldinud, et ma neist kõrgemal magan. Aga pole hullu, võin ka nii magada. Üldse olen ma nüüd nädalakese eriti tubli poja emmele olnud. Jään ilusti kella 10 paiku tuttu ja enne emmet ei ärata kui poole kuue või kella kuue paiku (vahel isegi veidi hiljem). Siis teen ühe kiire söögi ja tudun veel tund või paar. Ma lihtsalt mõtlesin, et las siis emme saab ka oma unevõlga natuke tasa teha (aga ma loodan, et ta sellega väga ära ei harju, sest kaua ma vist enam tubli ei viitsi olla....või noh vaatab seda asja).

Söömine on meil jätkuvalt tore tegevus. Emme annab mulle ikka igasugu toredaid asju mekkida ja mulle nad meeldivad. Siiski on mul tunne, et mina saan vaid murdosa neist headest asjadest, mida nad ise issiga vitsutavad. Kui nad söövad, siis püüan küll neid väääääga süüdistava näoga vaadata, et nad mõistaksid ma tahan ka. No vahel see nägu toimib, ent tavaliselt mitte. Eks mul tuleb siis siva suureks saada, loodetavasti siis saan nendega koos kõike süüa.

Oh...nüüd tuli üks pikk jutt, ent ma pole ju kaua ka kirjutanud (mis teha, kui mul kogu aeg nii kiire on). Enne kui lõpetan luban, et püüan õhtul issit ka veidi utsitada, et ta uusi pilte üles paneks.

kolmapäev, 16. mai 2007

Issi pani minust taas uusi pilte siia lehele

Issi oli taas tubli ja pani kõigile vaatamiseks uusi pilte siia lehele. Nendel piltidel on näha, kuidas mina õpin issi tähtsat arvutitoksimise ametit, kuidas ma sõidan autos Kaisale külla ja kuidas ma Kaisa juures külas olin ja palju muud. Pildid leiate kataloogist 16052007.

pühapäev, 13. mai 2007

Emadepäev

Täna on väga tähtis päev...emmedel on pidupäev. Täna peab emmedega väga hästi ja viisakalt käituma (no tegelt peab nendega ikka 365 päeva aastas kena olema, sest nad on meile hirmus vajalikud -  sellest olen oma üüratu pika elu jooksul juba aru saanud). Mina püüan täna oma emmele ekstra viks poja olla, muud ma veel praegu ei oska emme heaks teha. Aga...ma luban, kui suuremaks saan, teen emmele emadepäeval pannkooke ja kohvi ja viin need talle voodisse kah, et ta siis ühel hommikul aastas saaks kauem põõnata ja mõnnata (praegu ta mul nii tore tots, et tõuseb igal hommikul täpselt siis üles kui minagi...ok, ok...pean ikka tunnistama, et ma seda ka üsna kõva häälega tavaliselt nõuan). Ent ma arvan, et ma pean ikka ise selle koogitegemiskunsti selgeks saama, sest ega ma issi abile palju loota saa, sest temal mingi imelik arusaam, et toit on siis valmis, kui see on must. Ma emme kõrvalt köögis juba praegu õppinud, et päris nii see vist ikka pole... :D

Kuna ma ikka korralik poiss olen, siis soovin veelkord oma vanaemadele ja vanavanaemale ja tädi Tiinale ka head emadepäeva. Samuti saadan emadepäeva kallistused Siimu ja Rometi emmele, Annaliisa emmele, Irise emmele, Markkuse emmele, Samueli emmele, Kaisa emmele...ohe...see nimekiri läheb üsna pikaks...lühidalt siis KÕIKIDELE TUTTAVATELE EMMEDELE HEAD EMADEPÄEVA!!!!!!

teisipäev, 8. mai 2007

Issi lisas taas uusi pilte

Issi oli taas tubli ja leidis aega ka minu lehele uusi pilte panna. Need leiate kataloogist 8052007. Seal on näha ka mind ujumas meie vannis, minu pisikesi varbaid, mind peale vanni ja muid minu tegemisi.

reede, 4. mai 2007

Juba üle poole

Olengi juba mitmendat päeva kuuekuune. Esmalt vabandan nende ees, kes ootasid 29-ndal mu blogi. Meil oli emme-issiga niiiiiiiiiiiiiiii tegus ja tore päev, et ma lihtsalt ei jõudnud kirjutada. Sünnipäeva puhul käisid mul külalised, tädi Birgit, onu Tanel ning Romet (Siim oli veidi tõbine ja ei saanud tulla, aga ma loodan, et ta ikka kiiresti terveks saab). Nad tõid mulle ka lahedaid kingitusi, mille eest ütlen neile aitähh. Romet näitas emmele-issile veel meie korteri nö nõrku kohti ja karta on, et mu kallid vanemad püüavad neid nüüd kõrvaldada, aga ärge kartke, küll ma leian uued kohad, kus tegutseda. Ma kuulsin , et emme-issi olid juba ostnud minu tarvis ka turvavärava. Oh neid naiivseid küll, nad ikka tõesti loodavad, et mingid väravad ja piirded mind kinni peavad. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. :D

Me käisime eile arstitädi juures. Kaal näitas 7,83kg ja pikkust oli 68cm. Arst ja emme olid näitudega väga rahul, ainult issi torises, sest tema lootis, et mul 8kg täis. Oh seda issit küll, ta arvab, et ma peaksingi niimoodi kosumist jätkama, nagu esimestel kuudel. Ma tahaksin küll kiiresti saada sama suureks nagu issi, aga ma pean ikka emme peale ka mõtlema, sest ega ta pole mingi jõujuurikas, kellele suuri raskusi meeldib tassida. Ma sain täna süsti ka, lausa kaks tükki ja kui ma ühe süsti suudan veel ära kannatada, siis kaks on ikka liig mis liig. Ent ma tegin kõva häälega neile selgeks, mis ma sellisest kiusamisest arvan ning siis emme-issi püüdsid mind igatepidi lohutada, aga ega ma kohe ei leppinud, lasin neil ikka veidi praadida ka.

Tegelikult on mul see nädal üsna tegus olnud (järgmine on ka), sest me käime emmega iga päev mudimises (sellel oli ka mingi peenem nimetus, aga see mulle praegu meelde ei tule). Mulle seal kohe täitsa meeldib - saan emme ja mudijatädiga vestelda, mänguasjadega mängida ja teisi lapsi uudistada - tegevust kohe nii palju, et kui ma lõpuks autosse jõuan, siis jorisen endale veidi unelaulu ja juba Une-Mati puistabki mulle liiva silma.

Aga kas teate, et meie esikukapis elab täpselt minumoodi poiss. Kui ma emme või issiga kapi ette lähen, ootab ta mind alati seal ning kui ma talle naeratan, siis ta naeratab mulle vastu. Tegelikult see kapipoiss on  ikka üks suur ahvipärdik, sest ta teeb ALATI samu asju, mida mina. Ma püüan kapiust ka lahti teha, et ta saaks välja tulla ja minuga mängida, ent siis, kui ukse lahti saan, on ta kadunud...ta vist veidi häbelik.