Juba üle poole

Olengi juba mitmendat päeva kuuekuune. Esmalt vabandan nende ees, kes ootasid 29-ndal mu blogi. Meil oli emme-issiga niiiiiiiiiiiiiiii tegus ja tore päev, et ma lihtsalt ei jõudnud kirjutada. Sünnipäeva puhul käisid mul külalised, tädi Birgit, onu Tanel ning Romet (Siim oli veidi tõbine ja ei saanud tulla, aga ma loodan, et ta ikka kiiresti terveks saab). Nad tõid mulle ka lahedaid kingitusi, mille eest ütlen neile aitähh. Romet näitas emmele-issile veel meie korteri nö nõrku kohti ja karta on, et mu kallid vanemad püüavad neid nüüd kõrvaldada, aga ärge kartke, küll ma leian uued kohad, kus tegutseda. Ma kuulsin , et emme-issi olid juba ostnud minu tarvis ka turvavärava. Oh neid naiivseid küll, nad ikka tõesti loodavad, et mingid väravad ja piirded mind kinni peavad. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. :D

Me käisime eile arstitädi juures. Kaal näitas 7,83kg ja pikkust oli 68cm. Arst ja emme olid näitudega väga rahul, ainult issi torises, sest tema lootis, et mul 8kg täis. Oh seda issit küll, ta arvab, et ma peaksingi niimoodi kosumist jätkama, nagu esimestel kuudel. Ma tahaksin küll kiiresti saada sama suureks nagu issi, aga ma pean ikka emme peale ka mõtlema, sest ega ta pole mingi jõujuurikas, kellele suuri raskusi meeldib tassida. Ma sain täna süsti ka, lausa kaks tükki ja kui ma ühe süsti suudan veel ära kannatada, siis kaks on ikka liig mis liig. Ent ma tegin kõva häälega neile selgeks, mis ma sellisest kiusamisest arvan ning siis emme-issi püüdsid mind igatepidi lohutada, aga ega ma kohe ei leppinud, lasin neil ikka veidi praadida ka.

Tegelikult on mul see nädal üsna tegus olnud (järgmine on ka), sest me käime emmega iga päev mudimises (sellel oli ka mingi peenem nimetus, aga see mulle praegu meelde ei tule). Mulle seal kohe täitsa meeldib - saan emme ja mudijatädiga vestelda, mänguasjadega mängida ja teisi lapsi uudistada - tegevust kohe nii palju, et kui ma lõpuks autosse jõuan, siis jorisen endale veidi unelaulu ja juba Une-Mati puistabki mulle liiva silma.

Aga kas teate, et meie esikukapis elab täpselt minumoodi poiss. Kui ma emme või issiga kapi ette lähen, ootab ta mind alati seal ning kui ma talle naeratan, siis ta naeratab mulle vastu. Tegelikult see kapipoiss on  ikka üks suur ahvipärdik, sest ta teeb ALATI samu asju, mida mina. Ma püüan kapiust ka lahti teha, et ta saaks välja tulla ja minuga mängida, ent siis, kui ukse lahti saan, on ta kadunud...ta vist veidi häbelik.