kolmapäev, 30. mai 2007

Seitse kuud

Jälle üks kuu on möödunud. Ma vist hakkan vanaks saama (jääma), sest pidi olema nii, et mida vanem oled seda kiiremini aeg lendab ja minu arvates need päevad lähevad viimasel ajal üsna kiiresti, aga noh eks meil ole emme-issiga tegemisi ka ikka üsna palju olnud.

Eile käisime minu enda arstitädi vaatamas ja rõõm oli meil mõlemapoolne üksteist näha. Mind kaaluti ja mõõdeti ja vaadati üldiselt kui tubli ma olen. Kaaluks oli 8 kg, võrreldes eelmise kuuga oli lisaks tulnud vaid 170g, ent arstitädi ütles, et minu vanuses see täitsa normaalne ja ju ma siis sihverdan ja nihverdan kogu söödud energia ära. Pikkust oli 70,5 cm (kuuga juures 2,5cm) ning peaümbermõõt oli 46cm. Seekord vedas, keegi mind torkida ei tahtnud. Järgmine kord näen arstitädi alles juuli lõpus, sest ta pidi varsti puhkusele jääma.

Esmaspäeval käisime ka arstil, oli samuti tuttav tädi, kelle juures ma ennegi juba kaks korda käinud...mmm...ma püüan meenutada, mis arst ta oli....mmmm....oh meelde tuli...neuroloog. Tema ütles ka, et ma olen tubli, aga jalad mul ikka pinges ja oli rahul, et tulevast esmaspäevast lähen taas mudimisse. Seekord mudib mind teine tädi. Sellega meenus mulle, et ma pole vanaisa Reinule aitähh öelnud, et ta eelmine kord meile taksisti mängis ja mudimisse viis. Emme mul argpüks, ei julgenud ise autoga linna sõita (oh neid plikasid küll). :D

Te tahate kindlasti teada, kas ma rooman. Vastus on ei. Kui mõni huvitav asi on minu lähedal, siis ma lihtsalt keerutan ennast sinna, kui on veidi kaugemal, siis ma rullin ennast selleni ning kui ma kuidagi ei ulata huvipakkuva jubinani, siis annan emmele-issile teada, et vajan abi ja tavaliselt nad mind ka aitavad. Niiet mul kõik kontrolli all ja veel pole vaja roomata. :D

Me oleme viimasel ajal emme-issiga üsna palju ringi sõitnud ja külas käinud. Näiteks nädalavahetusel käisime onu Imre sünnal ja siis veel vanaisa-vanaema juures grillimas ja jõudsime veel poodlemagi (vaadake kui moodsa sõna ma ära olen õppinud).

Emme ja issi tuunisid minu rallikat kah. Enam ma ei pea seal pikali olema ja lootma, et emme-issi ikka teavad, kuhu nad sõitma peavad. Nüüd ma saan seal ka lebotada istuvamas asendis ja neile juhtnööre anda, kuhu vaja minna on. Muidugi kui uni peale tuleb, siis saan ikka ka pikali visata. Ent põhimõtteliselt kui ma magada ei taha, siis eriti pikalt ma rallikas ei viitsi olla. Palju lahedam on ju süles, eriti issi süles. Emme mul ju siuke jupats, et kui ma tema süles olen siis näen vaid, mis maas toimub. Issi sülest ikka vaade kõrgelt ja kaugele. :D

Voodit tuuniti mul ka, pandi põhi allapoole. Emmele ja issile vist enam ei meeldinud, et ma neist kõrgemal magan. Aga pole hullu, võin ka nii magada. Üldse olen ma nüüd nädalakese eriti tubli poja emmele olnud. Jään ilusti kella 10 paiku tuttu ja enne emmet ei ärata kui poole kuue või kella kuue paiku (vahel isegi veidi hiljem). Siis teen ühe kiire söögi ja tudun veel tund või paar. Ma lihtsalt mõtlesin, et las siis emme saab ka oma unevõlga natuke tasa teha (aga ma loodan, et ta sellega väga ära ei harju, sest kaua ma vist enam tubli ei viitsi olla....või noh vaatab seda asja).

Söömine on meil jätkuvalt tore tegevus. Emme annab mulle ikka igasugu toredaid asju mekkida ja mulle nad meeldivad. Siiski on mul tunne, et mina saan vaid murdosa neist headest asjadest, mida nad ise issiga vitsutavad. Kui nad söövad, siis püüan küll neid väääääga süüdistava näoga vaadata, et nad mõistaksid ma tahan ka. No vahel see nägu toimib, ent tavaliselt mitte. Eks mul tuleb siis siva suureks saada, loodetavasti siis saan nendega koos kõike süüa.

Oh...nüüd tuli üks pikk jutt, ent ma pole ju kaua ka kirjutanud (mis teha, kui mul kogu aeg nii kiire on). Enne kui lõpetan luban, et püüan õhtul issit ka veidi utsitada, et ta uusi pilte üles paneks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar