teisipäev, 17. juuli 2007

Pöördelised sündmused

Teate mul on olnud üsna kiire nädal ja toimunud on ikka palju. Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama algusest.

Eelmisel neljapäeval, 12. juulil, emme ja issi panid pidulikult riidesse ja tegid ennast igatpidi ilusaks ning siis me istusime issi tööautosse, tädi Riina pere tuli ka meiega ja me hakkasime kuhugi sõitma. Seda kuhu me sõitsime ma täpselt ei tea, sest mulle tuli uni peale. Igaljuhul ärkasin ma miski kõva muusika peale ja nägin, et emme-issi tulevad käsikäes ühest uksest sisse. Mulle tundus, et miskit tähtsat on teoksil ja olin igaks juhuks tasa ning jälgisin mängu. Nad läksid ühe laua juurde, siis üks onu rääkis nendega ja emme-issi ütlesid "jah", kirjutasid kuhugi midagi, panid üksteisele mingid rõngad sõrme ja andsid musi kah ning siis onu rääkis nendele veel natuke ja õnnitles neid. Seda kõike oli huvitav vaadata, aga selleks hetkeks hakkas mul turvahällis juba igavaks muutuma, õnneks emme tuli ja päästis mu, sest kuna ma nii tähtis tegelane olen, siis ei saa ju pilti teha ilma minuta. Ja kui ma nüüd õigesti aru saan, siis kogu seda actionit oli vaja selleks, et emme saaks sama nime, mis minul on.

Sellega polnud veel muidugi see päev meil läbi. Käisime emme-issi, tädi Riina, onu Martini ja Annaliisaga veel söömas (sellest ma teile pikemalt ei viitsi kirjutada, ütlen vaid, et oli lahe) ja pärast läksime emme-issiga Keila-Joale. Emme kirjutas seal oma vana perekonnanime paberi peal, voltis kokku, viskas vette ja veidi aja pärast oli see meil silmist kadunud (me issiga filmisme ka seda). Ma küll täpselt aru ei saanud, miks emme seda tegi, ent ega neist suurtest saagi ju alati sotti. :D

Laupäeval, 14.juulil, oli minul tähtis päev, ristimispäev. Päev oli igati tore, vaid üks väiksem jama toimus. Nimelt oli miski kiriku tädi aegu über tõstnud ja polnud emmet sellest teavitanud (ta süüdistas emmet, nagu oleks emme kella sassi ajanud, aga õnneks vanaema Anne ja issi kaitsesid emmet, sest nemad olid ka siis juures, kui me käisime aega kokkuleppimas). Seega kui me kella 14 Keilasse läksime, siis lisaks meile tahtsid üks onu ja tädi samal ajal abielluda, nii me pidimegi ootama pool tunnikest. Ent ootamine polnud kõige hullem, sest ilm oli ilus ja rahvas sai suhelda omavahel. Kui laulatus lõppes, siis ristitigi mind ära. Ma ei teinud teist nägugi, kui pikas rüüs onu mulle vett pähe pani, aga see tegi mul hinge täis, kui ma tahtsin ta käe pealt kella saada, aga tema mulle seda ei andnud. Igaljuhul on mul nüüd lisaks oma emmele-issile veel ristiema tädi Riina ja ristiisa onu Imre. Kui mu oma vanemad mind ära tüütavad võin nende juurde minna, tore kui on valikuvõimalus. Õnnitluste ajaks olin ma aga nii väsinud, et lasin need emmel-issil vastu võtta ja ise tukkusin juba issi süles. Pärast oli veel meil väike pidu Maeru trahteris, kus emme-issi teatasid ka oma abiellumisest, mis oli kõigile vääääääääääääääga suur üllatus (aga see oligi mu vanemate eesmärk - üllatada). Kokkuvõttes võib päeva korda läinuks pidada, sest kohtusin oma vanade tuttavatega ja samas tutvusin nii mõnegi uue sugulase-tuttavaga. Tahan tänada kõiki külalisi, et nad tulid ja koos minuga tähistasid mu tähtsat päeva ja ütlen aitäh ka kõigile kingituste eest.  :D


Ohe...nüüd tuli üks pikk jutt, aga vähemalt peaks kõik olulisem kirjas olema. Ma loodan, et varsti saate aset leidnud sündmusi ka piltidelt näha. Pean issit-emmet veidi tagant torkima, küll nad siis pildid siia üles panevad. :)

1 kommentaar:

  1. Palju õnne kogu teie perele nii tähtsate sündmuste puhul!

    VastaKustuta