Ongi taas üks kuu mööda läinud ja mina vanemaks saanud. Päriselt ma siis neljakuuseks ei saagi, sest veebruaris sellel aastal pole lihtsalt 29 päeva, ent lähenedes asjale positiivse nurga alt, pean olema õnnelik, et ma 31. oktoober ei sündinud, vat siis saaksin alles vähe oma sünnat tähistada.
Oma selle kuu ametlikke strateegilisi mõõte ma teile öelda ei oska, sest arstile minek alles kuu keskel (jutud käivad, et tahetakse mind taas nõelaga torkida...aga pole hullu ma kannatan ära). Mõni aeg tagasi emme kaalus mind suurte inimeste kaalul (et esmalt koos minuga ja siis emme üksinda) ja siis oli tulemus ligi 7kg ja mõõtes said emme-issi mu pikkuseks 65cm (aga ärge neid tulemusi väga tõsiselt võtke, sest need mitteametlikud, mitte et ma emme-issi oskustes kahtleksin, lihtsalt arstitädid on neis asjus osavamad ning seega usaldusväärsemad).
Igaljuhul kasvan ma mühinal. Emme paneb pidevalt mu vanu riideid ära, sest need lihtsalt mulle selga enam ei lähe ja võtab suuremaid asemele. Enamus mu riideid on juba suuruses 68 (pidi päris hea tulemus olema neljakuuse kohta). :)
Meil emmega läks paari päeva eest veidi kehvasti...jäime mõlemad haigeks. Emme muudkui paneb mingi valge asja oma nina juurde ja löristab sinna sisse ning ta räägib ka naljaka häälega. Mul ka ninas naljakas tunne aga mulle ta küll valge asja sisse ei lase põristada, topib hoopis mingit helesinist pudelit ninna. Saa sa siis aru... Samuti ei mõista ma seda, miks ta endale miskit pulka kaenla alla topib, ent mulle paneb sarnase pulga hoopis teise kohta. Mitte et mul väga ebamugav oleks seejuures, aga mingi võrdsus võiks ju olla, et kui sarnane protseduur, siis võiks selle mõlemal ühtmoodi läbi viia.
Vaadake eelmine kuu ma kirjutasin, et avastasin enda küljest kaks viie makaroniga pulka. Aga teate...mul seal all pool veel kaks pulka, millel on pisikesed hernesarnased asjad otsas. Vaatan neid ja imestan pidevalt, et mida küll nendega teha võiks. Kui makaronid saab suhu toppida, siis saab äkki ka need herned. Ma igaljuhul püüan. Ja siis üks päev juhtus naljakas asi. Olin mina kõhuli ja uudistasin ringi ning niisama ukerdasin teki peal ja siis vupsti...mis ma näen...lagi. Emme ütles selle peale, et väga tubli poiss, pöörasidki. Niimoodi kõhult seljale on tegelt lihtne, olen seda seejärel juba mitu korda teinud aga teistpidi seljalt kõhuli on veidi raskem. Seal vajan veel veidi emme-issi abi. Ent vahel juba peaaegu saan ise ka hakkama. Emmel-issil ka oma nipp mu keerama ergutamiseks. Nad panevad mu sellisesse asendisse, et kui ma tahan telkut näha, siis ma pean püüdma ennast pöörata ja noh...kahjuks pean tunnistama, et see nende kavalus töötab, sest ma tahan telkut näha ja nii ma aina üritan. Vahel on vanemad ikka täitsa targad. :D
Ei oskagi enam rohkem teile midagi kirjutada. Eks me siin emmega vaikselt tiksume päevast päeva (minu arust ainult kellad tiksuvad, aga emme ütles üks päev sellise lause, niiet ju ka meie võime tiksuda). Teeme oma igapäevaseid toimetusi...sööme, magame, mängime, teeme vahel kodutöid, ootame issit koju jne.
Lähen nüüd ja uurin kas emme tahab minuga mürada, mul nagu oleks veidi praegu tahtmist. Teie aga kõik olge tublid ja oodake kevadet. See pidi juba kolme nädala pärast hakkama ning jutud käivad, et olevat üks tore aastaaeg.
Oma selle kuu ametlikke strateegilisi mõõte ma teile öelda ei oska, sest arstile minek alles kuu keskel (jutud käivad, et tahetakse mind taas nõelaga torkida...aga pole hullu ma kannatan ära). Mõni aeg tagasi emme kaalus mind suurte inimeste kaalul (et esmalt koos minuga ja siis emme üksinda) ja siis oli tulemus ligi 7kg ja mõõtes said emme-issi mu pikkuseks 65cm (aga ärge neid tulemusi väga tõsiselt võtke, sest need mitteametlikud, mitte et ma emme-issi oskustes kahtleksin, lihtsalt arstitädid on neis asjus osavamad ning seega usaldusväärsemad).
Igaljuhul kasvan ma mühinal. Emme paneb pidevalt mu vanu riideid ära, sest need lihtsalt mulle selga enam ei lähe ja võtab suuremaid asemele. Enamus mu riideid on juba suuruses 68 (pidi päris hea tulemus olema neljakuuse kohta). :)
Meil emmega läks paari päeva eest veidi kehvasti...jäime mõlemad haigeks. Emme muudkui paneb mingi valge asja oma nina juurde ja löristab sinna sisse ning ta räägib ka naljaka häälega. Mul ka ninas naljakas tunne aga mulle ta küll valge asja sisse ei lase põristada, topib hoopis mingit helesinist pudelit ninna. Saa sa siis aru... Samuti ei mõista ma seda, miks ta endale miskit pulka kaenla alla topib, ent mulle paneb sarnase pulga hoopis teise kohta. Mitte et mul väga ebamugav oleks seejuures, aga mingi võrdsus võiks ju olla, et kui sarnane protseduur, siis võiks selle mõlemal ühtmoodi läbi viia.
Vaadake eelmine kuu ma kirjutasin, et avastasin enda küljest kaks viie makaroniga pulka. Aga teate...mul seal all pool veel kaks pulka, millel on pisikesed hernesarnased asjad otsas. Vaatan neid ja imestan pidevalt, et mida küll nendega teha võiks. Kui makaronid saab suhu toppida, siis saab äkki ka need herned. Ma igaljuhul püüan. Ja siis üks päev juhtus naljakas asi. Olin mina kõhuli ja uudistasin ringi ning niisama ukerdasin teki peal ja siis vupsti...mis ma näen...lagi. Emme ütles selle peale, et väga tubli poiss, pöörasidki. Niimoodi kõhult seljale on tegelt lihtne, olen seda seejärel juba mitu korda teinud aga teistpidi seljalt kõhuli on veidi raskem. Seal vajan veel veidi emme-issi abi. Ent vahel juba peaaegu saan ise ka hakkama. Emmel-issil ka oma nipp mu keerama ergutamiseks. Nad panevad mu sellisesse asendisse, et kui ma tahan telkut näha, siis ma pean püüdma ennast pöörata ja noh...kahjuks pean tunnistama, et see nende kavalus töötab, sest ma tahan telkut näha ja nii ma aina üritan. Vahel on vanemad ikka täitsa targad. :D
Ei oskagi enam rohkem teile midagi kirjutada. Eks me siin emmega vaikselt tiksume päevast päeva (minu arust ainult kellad tiksuvad, aga emme ütles üks päev sellise lause, niiet ju ka meie võime tiksuda). Teeme oma igapäevaseid toimetusi...sööme, magame, mängime, teeme vahel kodutöid, ootame issit koju jne.
Lähen nüüd ja uurin kas emme tahab minuga mürada, mul nagu oleks veidi praegu tahtmist. Teie aga kõik olge tublid ja oodake kevadet. See pidi juba kolme nädala pärast hakkama ning jutud käivad, et olevat üks tore aastaaeg.
Kommentaarid
Postita kommentaar