Mõtlesin, et kirjutan Teile sellest, kuidas mu reis siiani kulgenud on. Iga päev toimub meil siin pidevalt miskit põnevat ja hiljem äkki ma ei mäletagi enam kõike.
Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama, nagu ikka, algusest. Ühel hommikul ajas emme mind niiiiiiiiiiiiii vara ülesse, et ma juba mõtlesin, et hakkan protestima kõva häälselt, ent siis paistis mulle, et midagi väga teistsugust on toimumas ja ma otsustasin veidi mängu jälgida. Emme pani mind riidesse ja kimasimegi meie autoga vanaisa Reinu juurde ja sealt lennujaama. Kui te arvate, et vanaisa ka meiega tuli, siis kahjuks see nii ei ole. Vanaisa Rein lihtsalt valvab meie autot seni kuni reisul oleme, ju siis emme-issi arvavad, et tema on efektiivsem kui alarm. Ma loodan, et ta ei pea kogu kahte nädalat autos istuma vaid saab ikka vahepeal ära ka käia. :D
Oh nüüd kaldusin teemast veidi kõrvale. Igal juhul lennujaamas andsime oma suure kohvri ära ja siis lasti mu seljakott kuskilt asjandusest läbi, samal ajal pidi issi aga ennast peaaegu paljaks koorima (ärge küsige miks, ei saa ma suurtest tihti aru). Lõpuks läksime miski suure tiibadega asjanduse peale, mida emme nimetas lennukiks. Selleks ajaks olin ma aga nii väsinud, et Une-Mati püüdis mu uuesti kinni. Mis järgmised poolteist tundi toimus ma hästi ei mäleta. Igaljuhul ütles emme, et me lendasime koos miski kuulsa suusatädiga, Kristiina Šmigun oli vist ta nimi. Kui uuesti ärkasin oli lennuk maandunud hoopis teisel maal, Taanimaal. Seal veetsime emme-issiga ka mõned tunnid. Sõin sel ajal ja emme-issi sõidutasid mind kohaliku rallikaga mööda lennujaama ringi. Ütlen kohe, et minu rallikas on sellest sarast palju etem, aga ajas asja ära. Seejärel läksime uude lennukisse, emme püüdis mind taas magama saada, aga mina ei tahtnud. Uudistasin hoopis hoogsalt kõike lennukis ja väljas pool seda toimuvat. Muidugi poole sõidu ajal väsisin veidi ja tegin väikse uinaku ja siis olimegi kohal Nürnbergis. Emme pablas mul kõvasti, et kuidas ma ikka üle elan selle sõidu. Lõpuks oli lugu hoopis nii, et meie issiga olime tips tops, ent emme oli veidi kustunud ja talle ei meeldinud tõusud ja maandumised. Mis ma oskan öelda...plikade värk äkki...või siis on mu emme ikkagi nõrguke...ei seda ta ei saa olla, ta ju tassib iga päev mind ja mu asju...vat ei teagi, mis värk oli.
Aga siis hakkas alles nalja saama, kui me tädi Tiina juurde kohale jõudsime. Emme-issi arvasid, et kuna Mark minust vanem on, siis mina kardan teda ja ei julge miskit teha. Tegelikkus oli hoopis teine, mina hakkasin kohe mööda tubasid tuuseldama ja Mark seisis vääääääääääääääääga hirmunult ja vaatas, et kes see tegelane veel on ning miks ta siin on. Veidi pelgab ta mind siiani, nii kui tahan temaga tutvust teha (st teda patsutada, sikutada ja näpistada) paneb ta kohe mu eest ajama. :D
Aga Saksamaa on natukene nõme kah, sest siin ei ole müügil minu marki mähkusid. Enamus lapsi kannab siin Pamperseid ja neid mina põhimõtteliselt ei kanna (kui tahate teada miks siis küsige emme-issi käest) ning nüüd peangi ma mingit kohalikku marki mähkusid tarbima ja need pole suuremad asjad (ent paremad ikka kui Pampersid). ;)
Kindlasti tahate teada, mis me siiani veel teinud oleme. Käime jalutamas, see rallikas millega siin kiman on hoopis teistsugune, aga iseenesest täitsa lahe. Emme ütles, et äkki muretseme mulle ka sellise lisaks mu praegusele. Ning siis oleme käinud ka poodlemas mitu korda. Täna hommikul olime issiga kahekesi, sest emme käis tädi Tiina ja onu Jaaguga beebiasjade laadal. Ma sain endale vääääääga lahedaid uusi asju. Issi pidi täna mul ka mähkut vahetama, kuna emmet polnud ju. Ma pean ütlema, et teine kord oli juba palju parem kui esimene (täitsa õiget pidi ja korralikult), aga muidugi lasi ta hiljem kojutulnud emmel asja ikka üle ka vaadata ja ka emme kiitis heaks. Kui ilm ilus on, siis mängime ka liivakastis, see mulle täitsa uus kogemus ja ma alles võtan seisukohta, mis ma sellest arvan. Aga olen aru saanud, et emmele meeldib liivakastis mängida, teeb mulle seal kogu aeg liivakooke ja torne ja möllab niisama liivaga...suur väike laps. ;)
Nii siiani toimunud tähtsamad asjad on nüüd vist kirja pandud. Paneme siia ka pilte üles, et saaksite mu tegevustest ka visuaalse ülevaate. Need leiate siit. Lisaks reisu piltidele on seal veel ka pilte enne reisu, kui mul sugulased külas käisid.
Lõpetuseks tahame emme-issiga õnne soovida veel tädi Evelinile ja onu Olevile pisipoja sünni puhul ja Patricule ka suureks vennaks saamise puhul ja soovime õnne ka tädi Maarjale ja onu Aikile pisipoja sünni puhul. Mul tuleb sõpru nagu seeni peale vihma...laheeeeeeeeeeeee. :D
Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama, nagu ikka, algusest. Ühel hommikul ajas emme mind niiiiiiiiiiiiii vara ülesse, et ma juba mõtlesin, et hakkan protestima kõva häälselt, ent siis paistis mulle, et midagi väga teistsugust on toimumas ja ma otsustasin veidi mängu jälgida. Emme pani mind riidesse ja kimasimegi meie autoga vanaisa Reinu juurde ja sealt lennujaama. Kui te arvate, et vanaisa ka meiega tuli, siis kahjuks see nii ei ole. Vanaisa Rein lihtsalt valvab meie autot seni kuni reisul oleme, ju siis emme-issi arvavad, et tema on efektiivsem kui alarm. Ma loodan, et ta ei pea kogu kahte nädalat autos istuma vaid saab ikka vahepeal ära ka käia. :D
Oh nüüd kaldusin teemast veidi kõrvale. Igal juhul lennujaamas andsime oma suure kohvri ära ja siis lasti mu seljakott kuskilt asjandusest läbi, samal ajal pidi issi aga ennast peaaegu paljaks koorima (ärge küsige miks, ei saa ma suurtest tihti aru). Lõpuks läksime miski suure tiibadega asjanduse peale, mida emme nimetas lennukiks. Selleks ajaks olin ma aga nii väsinud, et Une-Mati püüdis mu uuesti kinni. Mis järgmised poolteist tundi toimus ma hästi ei mäleta. Igaljuhul ütles emme, et me lendasime koos miski kuulsa suusatädiga, Kristiina Šmigun oli vist ta nimi. Kui uuesti ärkasin oli lennuk maandunud hoopis teisel maal, Taanimaal. Seal veetsime emme-issiga ka mõned tunnid. Sõin sel ajal ja emme-issi sõidutasid mind kohaliku rallikaga mööda lennujaama ringi. Ütlen kohe, et minu rallikas on sellest sarast palju etem, aga ajas asja ära. Seejärel läksime uude lennukisse, emme püüdis mind taas magama saada, aga mina ei tahtnud. Uudistasin hoopis hoogsalt kõike lennukis ja väljas pool seda toimuvat. Muidugi poole sõidu ajal väsisin veidi ja tegin väikse uinaku ja siis olimegi kohal Nürnbergis. Emme pablas mul kõvasti, et kuidas ma ikka üle elan selle sõidu. Lõpuks oli lugu hoopis nii, et meie issiga olime tips tops, ent emme oli veidi kustunud ja talle ei meeldinud tõusud ja maandumised. Mis ma oskan öelda...plikade värk äkki...või siis on mu emme ikkagi nõrguke...ei seda ta ei saa olla, ta ju tassib iga päev mind ja mu asju...vat ei teagi, mis värk oli.
Aga siis hakkas alles nalja saama, kui me tädi Tiina juurde kohale jõudsime. Emme-issi arvasid, et kuna Mark minust vanem on, siis mina kardan teda ja ei julge miskit teha. Tegelikkus oli hoopis teine, mina hakkasin kohe mööda tubasid tuuseldama ja Mark seisis vääääääääääääääääga hirmunult ja vaatas, et kes see tegelane veel on ning miks ta siin on. Veidi pelgab ta mind siiani, nii kui tahan temaga tutvust teha (st teda patsutada, sikutada ja näpistada) paneb ta kohe mu eest ajama. :D
Aga Saksamaa on natukene nõme kah, sest siin ei ole müügil minu marki mähkusid. Enamus lapsi kannab siin Pamperseid ja neid mina põhimõtteliselt ei kanna (kui tahate teada miks siis küsige emme-issi käest) ning nüüd peangi ma mingit kohalikku marki mähkusid tarbima ja need pole suuremad asjad (ent paremad ikka kui Pampersid). ;)
Kindlasti tahate teada, mis me siiani veel teinud oleme. Käime jalutamas, see rallikas millega siin kiman on hoopis teistsugune, aga iseenesest täitsa lahe. Emme ütles, et äkki muretseme mulle ka sellise lisaks mu praegusele. Ning siis oleme käinud ka poodlemas mitu korda. Täna hommikul olime issiga kahekesi, sest emme käis tädi Tiina ja onu Jaaguga beebiasjade laadal. Ma sain endale vääääääga lahedaid uusi asju. Issi pidi täna mul ka mähkut vahetama, kuna emmet polnud ju. Ma pean ütlema, et teine kord oli juba palju parem kui esimene (täitsa õiget pidi ja korralikult), aga muidugi lasi ta hiljem kojutulnud emmel asja ikka üle ka vaadata ja ka emme kiitis heaks. Kui ilm ilus on, siis mängime ka liivakastis, see mulle täitsa uus kogemus ja ma alles võtan seisukohta, mis ma sellest arvan. Aga olen aru saanud, et emmele meeldib liivakastis mängida, teeb mulle seal kogu aeg liivakooke ja torne ja möllab niisama liivaga...suur väike laps. ;)
Nii siiani toimunud tähtsamad asjad on nüüd vist kirja pandud. Paneme siia ka pilte üles, et saaksite mu tegevustest ka visuaalse ülevaate. Need leiate siit. Lisaks reisu piltidele on seal veel ka pilte enne reisu, kui mul sugulased külas käisid.
Lõpetuseks tahame emme-issiga õnne soovida veel tädi Evelinile ja onu Olevile pisipoja sünni puhul ja Patricule ka suureks vennaks saamise puhul ja soovime õnne ka tädi Maarjale ja onu Aikile pisipoja sünni puhul. Mul tuleb sõpru nagu seeni peale vihma...laheeeeeeeeeeeee. :D
Kommentaarid
Postita kommentaar