kolmapäev, 31. oktoober 2007

Ma olen aastane!

Kui täpne olla, siis ma olen juba aasta ja kahe päevane. :)

Aga noh see on juba pisiasjade kallal norimine. Põhiline on ikkagi see, et 12 kuud möödusid kiiresti ning ma saingi tähistada oma esimest suurt sünnipäeva. Ning kuna mul on viimased päevad olnud üsna kiired, siis ei jõudnudki Teile varem kirjutada, sest eilse päeva me emmega lihtsalt puhkasime pidude väsimust välja ja mängisime mu uute mänguasjadega. Aga räägin siis Teile kõigest toimunust lähemalt.

Reedel, 26. oktoobril, käisime emmega arstitädi vaatamas ja emme oli väga põnevil, mis numbrid kaal ja mõõdulint meile annavad. Kas Teid huvitab ka? No loomulikult ütlen Teile ka...kaal 11,19kg ja pikkus 79cm, mis tähendab seda, et kaal on mul suurenenud võrreldes sünnikaaluga üle 3,5 korra ja pikkus on pool emme omast, niiet varsti olen emmega ühe pikkune. Algselt polnud küll plaanis, et ma reedel ka süsti saan, aga arstitädi arvas, et teeme ära, vaatamata sellele, et polnud vaktsineerimipäev, siis ei pea teistkorda tagasi tulema. Emme rõõmuks tegi see süst mind nii uimaseks, et ma magasin terve öö, õhtust hommikuni (see on aasta jookusul teine kord, kui ma emmele sellist luksust lubasin ja ta terve öö järjest magada sai). ;)

Reedel tuli vanaema Anne ka meile külla ja mul oli teda väga hea meel näha, me polnud üksteist kaua aega juba näinud. Vanaemaga ja emmega koos käisime laupäeval ka mu sõbrapoiss Markkuse sünnal ühes mängutoas. Mulle meeldis seal, sest seal sai igasugustes kappides ja sahtlites sobrada ilma, et emme keelanuks. Vanemad mul ju sellised kadekopsikud, et panid kodus kõik põnevad sahtlid ja kapid minu jaoks kinni. Ise pääsevad ligi, aga mulle ei luba...karjuv ebaausus. :(

Minu sünnipäeva tähistamine algas pühapäeval, mil meile tulid külla Kaisa issi-emmega, onu Rein ning tädi Liis ja onu Ringo ja hiljem veel ka onu Imre pere. Meil oli väga tore ning tegus õhtu, niiet tudu ajaks olin ma kutupiilu ja uinusid samal sekundil peaaegu, mil emme mind voodisse pani. :)

Ja siis see saabuski...29.oktoober...MINU sünnipäev. Emme laulis mulle ja musis ning kallis mind, kui ma hommikul ärkasin ja siis tuli vanaema Anne mulle laulva kaardiga õnne soovima...ühe sõnaga vääääga meeleolukas hommik oli. Päeval tulid mulle Iris ja Mathias ja Siim ja Romet emmede issidega külla ja me sõime-jõime ning mängisime päris mitu tundi, niiet kohe üsna ära väsitas meid kõiki. Kui ma oma päevasest tudinast ärkasin, siis oli ka issi koos vanaisa Endliga koju jõudnud. Issi ka kallis ja musis mind ja soovis õnne. Varsti tulid ta vanaema Vaike ja vanaisa Rein ning tädi Külli (kes siis on nagu minu ristivanaema, kuna ta on emme ristiema) mind õnnitlema ja õhtune pidu võiski alata. Küll ma siis peesitasin tähelepanu päikse käes. :)

Muidugi jama on see, et juba sünna õhtul hakkas mul nina jooksma ja nüüd olengi veidi tõbine ja seetõttu ei saa see nädal ka beebikooli tundidesse minna (mulle on nüüd isegi võimlemine meeldima hakanud). Aga eks ma suhtlesin ju nii paljude inimestega paaril viimasel päeval, et pole ju raske sellisel sügisesel ajal miskit kuskilt külge saada. Loodame, et läheb varsti üle, sest kuna osad sõbrad pole mul veel külas käinud, siis on vähemalt üks pidu veel tulekul. Emme muidugi loodab, et ma ka uue kiku kasvatan, sest kaks tükki olen ma niimoodi ju kasvatanud, et esmalt paar päeva tatine ja siis tuleb kiku. Eks näis... ;)

Igaljuhul olid mu sünnipäeva pidustused väga toredad ja ma sain hääääästi palju ja häääääääääästi toredaid kinke. Mulle kingiti raamatuid ja puslesid ja klotse ja autosid ja traktor ja igasuguseid selliseid mänguasju, mis mind nüüd arendama hakkavad. Onu Imre pere aga kinkis mulle veereva lõvi...sellise, kes hakkab naerma ja laulma, kui talle nina peale vajutada ja kellega saab mööda korterit ringi jalutada, kui tema seljal olevast sangast kinni hoida...nüüd ma siis harjutan seda käimise värki usinalt selle lõviga, sest see ise käimise soov kasvab mul ikka iga päevaga.

Me emme-issiga tahame öelda kõigile, kes külas käisid tänud tulemise eest ja aitähh toredate kingituste eest. Tädi Maile ja onu Tõnisele ning tädi Tiina perele ütlen aitähh nende poolt saadetud toredate kaartide eest. Ekstra palju kallisid aga vanaema Annele, et Ta meil pidustuste ajal abiks oli. :D

Muidugi tehti ka pilte selle tähtsa sündmuse puhul ja need leiate siit. Enamus neist on küll sünna pildid (nii minu kui ka Markkuse oma), ent mõned on ka muul ajal tehtud. Tänud ka Kaisa vanematele, sest osad fotod on nende klõpsitud.

Mu tänane jutt on küll üsna pikaks läinud, aga panen siia lõppu veel kirja selle, mis mu vanemad ütlesid, kui palusin neil kommenteerida minu esimest aastat.

Emme ütles, et kuigi ta on enamuse oma elust koolis käinud, siis selle aastaga õppis ta vist rohkem uusi asju, kui kõigi teiste kooliaastatega kokku ja samas kaotas ta vist kõige rohkem närvirakke, kui kõigi eksamite ja kontrolltööde peale kokku. :)

Issi aga ütles, et kui ta aasta eest, minu sündides, emmele kinnitas, et peale esimest aastat läheb kergemaks, siis täna ta kinnitab, et 17 aasta pärast läheb kergemaks. ;)

Aga kuidas mina ise oma vanemaid kommenteeriksin ja hindaksin? Mhhh...no arvestades, et nad visati tundmatus kohas vette ja nad ujusid ikkagi kaldale, siis aastahindeks saaksid nad 4 väikese miinusega...aga mitme palli süsteemis, seda ma Teile ei ütle. :P

1 kommentaar:

  1. Iris emmega tänab vägeva peo eest (varastasime paar pilti enda kodulehele ka)!

    VastaKustuta