Esiteks soovin Teile kõigile ilusat kevadet.
Teiseks tahame issi ja emmega Maritile ja Stennile soovida hästi palju õnne pisipoja sünni puhul. Ma olen kohe väga õnnelik, et ma ühe uue sõbra taas juurde olen saanud, kellega tulevikus ulakusi koos teha.
Kolmandaks räägin siis teile veidi oma vahepealsest elust - mida olen teinud, kus käinud ja keda näinud. Täna käisime emme-issiga taas üle saja aasta oma arstitädi juures. Mul oli hea meel teda näha ja temal vist mind ka, sest ta muudkui kiitis mind, ütles, et olen igatpidi pinksponks poiss (muidugi tean seda ju isegi, aga nagu ka varem olen öelnud, seda on ikka tore kuulda). Strateegilisteks mõõtudeks saadi seekord sellised numbrid - kaal 7,17kg ja pikkus 66cm (mõlema juurdekasv on täiesti normaalne). Aga emme ja arstitädi rääkisid mingist imelikust asjast nimega lisatoit, mida ma nüüd peaksin vaikselt sööma hakkama lisaks emme piimale. Ma täpselt ei tea, mis see on ja praegu veel oma lõplikku seisukohta ka ei võta selles osas...annan emmele võimaluse mind üllatada, sest mõned korrad on ta mulle miskit üsna head ja magusat suhu lutsutada juba andnud, mis pole piim ja see on mulle isegi täitsa meeldinud. Niiet kui see ongi see salapärane lisatoit, siis olen nõus proovima ja katsetama. Ma sain täna süsti ka taaskord ja tegin ühe hästi väikse piuksu vaid ning seda mitte sellepärast, et see väga valus oleks olnud, vaid selleks, et kui ma ei teeks, siis nad äkki mõtleksid, et mulle meeldib kui mind torgitakse ja mine sa hullu tea, äkki siis muudkui torgiksidki mind ja no seda ma küll ei tahaks.
Kuna ma nüüd siis olen lõplikult pöördesse läinud, siis ma enamus ajast põrandal teki peal rullingi ennast, sest uskuge või mitte, kõhuli näeb palju enam ja saab palju paremini oma mänguasjadega mängida. Ma kavatsen varsti taas emmet rõõmustada ja roomama ka hakata, aga millal, seda ma veel ei ütle....üllatan teid kõiki. Praegu panen trajektore paika, kuhu ma minema hakkan - Tondi juurde voodi alla, issi arvutilaua alla, esikus oleks vaja jalatsid ära maitsta ja....tegelt ma ei ütle teile rohkem, sest midagi peab saladuseks ka jääma.
Aga ühest asjast ma aru ei saa. Miks emmele-issile ei meeldi hommikul kell 5 üles tõusta. Minu arust täiesti normaalne aeg tõusmiseks. Nii ma siis pean seal oma voodis ise end lõbustama. Ok, pool tunnikest võin ju monoloogi pidada, aga lõpuks viskab ikka üle küll. Siis tuleb issi ja oleks et ta minuga rääkima ja mängima hakkaks, oh ei, seda mitte, ta võtab mu sülle ja kukub loksutama ja mis mul muud üle jääb, pean veel silma looja laskma, kuigi eriti üldse ei tahaks. Oh neid suuri küll...nad on ikka sageli vääääga imelikud. :D
Teiseks tahame issi ja emmega Maritile ja Stennile soovida hästi palju õnne pisipoja sünni puhul. Ma olen kohe väga õnnelik, et ma ühe uue sõbra taas juurde olen saanud, kellega tulevikus ulakusi koos teha.
Kolmandaks räägin siis teile veidi oma vahepealsest elust - mida olen teinud, kus käinud ja keda näinud. Täna käisime emme-issiga taas üle saja aasta oma arstitädi juures. Mul oli hea meel teda näha ja temal vist mind ka, sest ta muudkui kiitis mind, ütles, et olen igatpidi pinksponks poiss (muidugi tean seda ju isegi, aga nagu ka varem olen öelnud, seda on ikka tore kuulda). Strateegilisteks mõõtudeks saadi seekord sellised numbrid - kaal 7,17kg ja pikkus 66cm (mõlema juurdekasv on täiesti normaalne). Aga emme ja arstitädi rääkisid mingist imelikust asjast nimega lisatoit, mida ma nüüd peaksin vaikselt sööma hakkama lisaks emme piimale. Ma täpselt ei tea, mis see on ja praegu veel oma lõplikku seisukohta ka ei võta selles osas...annan emmele võimaluse mind üllatada, sest mõned korrad on ta mulle miskit üsna head ja magusat suhu lutsutada juba andnud, mis pole piim ja see on mulle isegi täitsa meeldinud. Niiet kui see ongi see salapärane lisatoit, siis olen nõus proovima ja katsetama. Ma sain täna süsti ka taaskord ja tegin ühe hästi väikse piuksu vaid ning seda mitte sellepärast, et see väga valus oleks olnud, vaid selleks, et kui ma ei teeks, siis nad äkki mõtleksid, et mulle meeldib kui mind torgitakse ja mine sa hullu tea, äkki siis muudkui torgiksidki mind ja no seda ma küll ei tahaks.
Kuna ma nüüd siis olen lõplikult pöördesse läinud, siis ma enamus ajast põrandal teki peal rullingi ennast, sest uskuge või mitte, kõhuli näeb palju enam ja saab palju paremini oma mänguasjadega mängida. Ma kavatsen varsti taas emmet rõõmustada ja roomama ka hakata, aga millal, seda ma veel ei ütle....üllatan teid kõiki. Praegu panen trajektore paika, kuhu ma minema hakkan - Tondi juurde voodi alla, issi arvutilaua alla, esikus oleks vaja jalatsid ära maitsta ja....tegelt ma ei ütle teile rohkem, sest midagi peab saladuseks ka jääma.
Aga ühest asjast ma aru ei saa. Miks emmele-issile ei meeldi hommikul kell 5 üles tõusta. Minu arust täiesti normaalne aeg tõusmiseks. Nii ma siis pean seal oma voodis ise end lõbustama. Ok, pool tunnikest võin ju monoloogi pidada, aga lõpuks viskab ikka üle küll. Siis tuleb issi ja oleks et ta minuga rääkima ja mängima hakkaks, oh ei, seda mitte, ta võtab mu sülle ja kukub loksutama ja mis mul muud üle jääb, pean veel silma looja laskma, kuigi eriti üldse ei tahaks. Oh neid suuri küll...nad on ikka sageli vääääga imelikud. :D
Kommentaarid
Postita kommentaar