Otse põhisisu juurde

Kohtumised sugulaste ja sõpradega

Mul on olnud kiired päevad.

Laupäeval käisime vanaonu Lembitu juubelil. Ma ei tea küll täpselt, mis see juubel on, aga mulle tundub, et miskit tähtsamat laadi sünnipäev. Meil oli seal emme-issi ja vanaema Vaikega täitsa tore. Emmele issile meeldis väga see koht, kus vanaonu elas. Nad arvasid, et kunagi võiksime meie ka sarnases kohas elada, sest siis oleks mul palju ruumi mütata ja mängida. Ma nägin seal üsna paljusid emme sugulasi ka ja mõnda neist lausa esmakordselt, aga loodetavasti näen neid varsti jälle.

Aga pühapäev oli mul eriti sisutihe. Emme ajas mind juba üsna vara hommikul ülesse, söötis mul kõtu ilusti putru täis ja siis me startisime autoga kuhugi. Kust täpselt me läbi sõitsime ma ei tea, sest Une-Mati püüdis mu uuesti kinni, aga tegelt oli sõit ikka üsna pikk, sest kui ma ärkasin, siis emme ikka veel sõitis. Igaljuhul lõpuks jõudsime kohale ja minu arust täpselt õigel ajal, sest toolis hakkas juba igavaks muutuma. Ja siis...nägin ma esimest korda oma vanavanaema. Me ei kohtunud varem sellepärast, et tema tervis ei kannatanud Tallinna tulla ja mina ei tahtnud pisikesest peast eriti autoga sõita. Kuigi ta nimi on vanavanaema, siis minu arust ta küll välja ei näinud nii nagu ta oleks väga vana. Täitsa tore oli temaga mängida ja tema süles lehte lugeda. Ta kiitis mind, ütles, et olen üks hästi tubli poiss. Looooooomulikult.... :D

Edasi sõitsime me Kohtla-Järve vanaema-vanaisa juurde, sest vanaisa Endlil oli sünnipäev. Ka seal kohtasin ma issipoolseid sugulasi, keda nägin täitsa esmakordselt. Lõpuks olid kõik need päeva sündmused mu nii ära väsitanud, et hakkasin jorrama ja siis emme-issi arvasid, et peaks Tallinna poole tagasi kimama. Ent sellega polnud veel mu päev lõppenud. Kui ma autos ärkasin, olime jõudnud onu Elari, tädi Aidi ja Kaisa juurde. Seal ma ka siis veel möllasin mitu tundi. Kahjuks ei saanud ma Kaisaga palju mängida, sest temal oli veidi pahur tuju, sest tal oli tõusnud palavik, aga õnneks oli see järgmiseks päevaks juba mööda läinud (lasin issil Kaisa issile helistada ja uurida, sest ma olin mures ja tore oli kuulda, et kõik taas hästi).

Kui ma õhtul lõpuks koju jõudsin olin ikka täitsa kutupiilu (nii emme ütleb, kui ma vääääääga väsinud olen) ja magasime emme-issiga terve öö ja veel hommikul ka pikalt. Aga üks ütlemata tore päev oli. :D

Täna käisime emmega veel ka tädi Mailal ja Irisel külas. Nende juures oli ka palju uudistada ja Irisega oli ka tore koos tegutseda ja hiljem käisime kõik neljakesi veel rallitamas kah. Emmed said korralikult mokalaata pidada. :P

Saabuvad päevad on ka tavalistest teistsugused, sest issi läheb homme viieks päevaks metsa sõda mängima, aga kuna ma ei viitsi 5 päeva järjest vaid emmega olla, siis kutsusin vanaema Anne endale külla ja ta tulebki ning lubas, et meil saab väääääääääääääääääga tore olema.

Ent kõigist mu kohtumistest sõprade ja sugulastega on loomulikult ka fotosüüdistused, need leiate siit. Vaadake neid, siis saate mu jutule pildi ka kõrvale. :D

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Huvitavad mõtted, mis panid mõtlema...

Allikas: http://koduhaldjas.blogspot.com/2015/03/kurb-ja-motlemapanev-mlliseks-on.html Bob Moorehead oli eelmise sajandil tuntud terava keelega pastor. Kui tema naine suri, siis kirjutas ta selle, äärmiselt ilmeka ja ajatukohase artikli. „Meie aja paradoks on see, et meil on kõrged majad, aga madal taluvuslävi, laiad teed, kuid kitsad vaated. Kulutame rohkem, aga omame vähem, ostame rohkem, aga rõõmustame vähem. Meil on suuremad majad, kuid vähem lapsi, rohkem mugavusi, aga vähem aega. Meil on parem haridus, aga vähem mõistust, paremad teadmised, kuid hindame halvemini situatsioone.  Meil on rohkem eksperte, aga ka rohkem probleeme, parem meditsiin, aga kehvem tervis. Joome liiga palju, suitsetame liiga palju, raiskame arutult, naerame vähe, sõidame liiga kiiresti, ärritume kergesti, magama läheme liiga hilja, ärkame väsinult, loeme liiga vähe, vahime liiga palju televiisorit ja palvetame vähe. -Oleme suurendanud oma nõudmisi, aga vähendanud väärtusi. -Räägime lii...

Ahoi!

On taas aeg Teile oma tegemistest kirjutada. Kui eelmistel kordadel olen pidanud tõdema, et sündusi on olnud vähe, siis seekord tuleb tunnistada, et toimunud on nii mõndagi. Aga kõigest ükshaaval... Esmalt soovin koos vanematega oma kallile tädipoeg Markile palju, palju õnne, ta saab täna nimelt kolme aastaseks. Ma olen selle kuu aja jooksul üsna palju kokku puutunud arstitädidega, sest mul on olnud üks plaaniline haiglaskäik ja üks täiesti plaaniväline haiglasse minek. Plaaniline arstitädide külastus oli adenoidioperatsioon, mis õnnestus esimese korraga, 23. märtsil, ära teha. Hommikul sõitsime emme-issiga lastehaiglasse, arstitädi vaatas mu ilusti läbi, et ikka oleksin tips-tops terve.  Loomulikult ma lasin seda teha, ilma, et oleks mingisugust protesti ilmutanud ja kui siis kabinetist välja tulime, ütles üks suurem tüdruk ukse taga minu kohta, et vaata kui tubli poiss, ei teinud ühtki piiksu (enne mind ikka kisasid nii mõnedki lapsed seal sees). Edasi läksime palatisse ja mulle anti...

Vaadake!

Lasin emmel-issil Teie jaoks uusi pilte üles panna. Need leiate siit . Seal on fotosid igasugu sündmustest. Võite näiteks näha, kuidas ma kodus sahtlite sisu inventeerin ja seda, kuidas triikimislaual surfan (meil lihtsalt asi nii, et enne kui emme saab triikima hakata, pean mina saama triikimislaua ja -rauaga mängida). Samuti tabas emme fotogaga hetke, kui issit aitasin ja kui püüdsin täitsa ise süüa (ma olen aru saanud et miljon-siljon korda põnevam on ise toidu sees sonkida ja seda suhu panna, kui lasta kogu töö emmel ära teha). Võite näha ka Keilas asuva Hiirekese mängutoa avapidu, kus me emmega nagu kümme kopkat kohal olime. Me muide käime nüüd seal ka loovustunnis ning vahva on. :D Pilte on muidugi veel küllalt teisigi, aga mul pole hetkel lihtsalt rohkem aega Teile neist pikemalt rääkida, sest ma lähen nüüd emmega vanni sulistama. Vut nii! Vaadake aga ise ja mõistatage mis ma neil piltidel teen. :)