SUVI TEGEMISED

Tervitused....mina taas siin...tean, tean, et pole Teile ammu kirjutanud, aga ootasin, et koguneks rohkem asju, millest pajatada. Põhiteema on olnud siis lasteaed. Jõudsime sinna nädal hiljem, kui algselt planeeritud, sest enne ei saanud tõvest võitu. Kohe alustuseks ütlen Teile, et mulle meeldib lasteaias...ent selle juures on väikene konks...mulle meeldib seal koos emmega. Aga nagu ma olen hakanud aru saama, siis temal pole plaanis seal koos minuga käima hakata. Ja see mõte mulle kohe üldse ei sobi. Nüüd mu kallid vanemad püüavadki mind lasteaias kodustada ja püüda mulle selgeks teha, et pean seal olema oma rühmakaaslaste ning kasvatajatädidega. Kõige rohkem hetkel meeldib mulle lasteaias muusikatund ja meie muusikaõpetaja, tädi Kati, on igati lahe, sest tal on täitsa oma ja täitsa päris kitarr. Tore on ka liimida, plastiliiniga voolida ning värvidega plätserdada. Aga süüa mulle lasteaias eriti ei meeldi....emme loodab, et see siiski ajapikku muutub. Olen tegelenud viimasel ajal taas...

Sellel aastal nägin ma täiesti oma silmaga kuidas uus aasta tuli....suure pauguga tuli ja see mulle vääääääga meeldis. :D Üldse oli uusaasta öö unustamatu, seda ka emme-issi jaoks. Emme nimetas seda ööd isegi 2,2 aasta kõige hullemaks. Asi iseenesest lihtne. Jäin nädala alguses tõbiseks (eelviimane hammas ka punnitab välja) ning uusaasta öösel oli nina nii kinni, et magamisest ei tulnud suurt miskit välja. Emme-issiga küll püüdsid koduste vahenditega mu enesetunnet parandada, aga üsna edutult. Nad said küll jah magada, aga üsna jupiti, nii tunni kaupa. Ja tõsi see on, et nii sagedasti ei kiusanud ma neid isegi oma rõõmsas imikueas. 1. jaanuaril läks issi siis rohtude jahile ainsasse avatud apteeki Tallinnas ja naases üsna kopsaka saagiga. Igaljuhul on mul täna olemine oluliselt parem kui mõne päeva eest. Mul on üks suur ja tähtis uudis veel. Issi nimelt sai enne jõulu telefonikõne, kus linnavalitsuse tädi teatas, et täitsa mulle on pakkuda üht lasteaia kohta. Me siis käisime vanematega...

Jaaaaa....need väikesed punaste mütsidega mehikesed on lahedad tegelased. Nad toovad mulle pea igal öösel igasugu toredaid asju, nii söödavaid kui muid. Noh jah...kahetsusega pean tunnistama, et on ka hommikuid, kus sussi sees pole miskit ja siis emme seletab midagi pahandustest ja jonnist....mina teen siis nägu, nagu ei mõistaks ma miskit, millest emme räägib. ;) Loomulikult on, lisaks päkapikkude ilmumisele, viimase kuu aja jooksul juhtunud ka mõnda muud. Üks sündmus oli kohe eriti kurb. Meie kiisu Tont jäi väga haigeks ning suri. Ta oli juba üsna eakas, aga kurb on sellegi poolest. Ikka mõni päev küsin emme käest, kus kiisu on. :( Aga nüüd siis ikka rõõmsamatel teemadel. Eelmises blogis lubasin Teile täna kirjutada oma ametliku pikkuse ning kaalu (nö arstitädi tulemused). Kaalu oli 16 kg ja pikkust 90,5cm. Seega aastaga on lisandunud 5 kg ning 11,5 cm. Tegelikult on kuuga nüüd pikkust veelgi tulnud. Emme muudkui vaatas, et äkitsi kõik mu püksid mulle kukekaks jäänud ning mõõtis mind...

Ma olen nüüdseks kaheaastane olnud juba üle nädala ja täna on täpselt see päev, millal saab kaks aastat sellest, kui endale nime sain. Eks ma pean taas vabandama, et pole Teile ammu kirjutanud, aga püüan kohe seletada ka, miks nii on juhtunud. Oktoobrikuus oli nii toredaid sündmusi, kuid ka selliseid, mis oleks võinud olemata olla. Kuu alguses käisime sünnipäevadel. Tädi Birgit sai taas aasta nooremaks ja nagu ikka, oli hästi lahe pidu. Samuti sai Iris kaheaastaseks ning me külastasime Rakvere. Kuna meil emme-issiga oli Keilast üsna pikk maa Irise kodulinna, siis peost mängutoas saime üsna vähe osa võtta ning see kurvastas mind veidi. Aga pidu ise oli tore. Me lasime liugu ja ehitasime klotsidest igasugu asju ning kõige enam meeldis mulle Irise väikese õe Agnese turvahälli kiigutada. Mulle üldse pisikesed titad meeldivad, aga emme ei luba mul neid väga patsutada ja sülle võtmisest ei tasu rääkidagi. Hiljem käisime ja tutvusime veel ka Rakvere linnusega ning vaatasime üle ka selle suuuu...

Kui Te vaid teaksite palju kolistamist, müristamist, lõhkumist ning remontimist viimastel nädalatel meie korteris olnud on. Seda põhjustas veetorude vahetamine. Ühel päeval tulid onud meile külla ja hakkasid haamri, sae ning muude tööriistadega seina lõhkuma. Ma kohe uurisin huviga seda asja ja hiljem tahtsin isegi sama tegevust harrastada, ent siis kukkus emme keelama. Pole ma siiani aru saanud, miks ta mind keelab, aga onudele ei öelnud midagi. Vist taas mingi emme kiiks... ;) Noh kui aus olla, siis seda mürgeldamist korteris ma päris oma silmaga väga palju ei näinudki, sest ma sõitsin peaaegu kaks nädalat igal hommikul vara issiga linna vanaisa ja vanaema juurde. Nagu taeva kingitusena teatasid vanaema ülemused septembri alguses, et ta ei pea kolm nädalat tööle tulema vaid peab puhkama. Ma siis aitasin tal seda teha (puhata noh). Ja meil tegevust jätkus. Sügiseti on majas ja aias väga palju toimetamist - vaja õunu ning ploome korjata, taimedele mulda vedada, muru niita, puid tuppa t...

Selle aasta suvi möödus kuidagi eriti kiiresti ja võib isegi öelda, et see oli kuidagi eriti lühikene. Ent samas pole mõtet vist väga ka kurvastada, sest septembri alguses käivitus taas loovusring ning ka mu sünnipäev hakkab juba mägede tagant paistma. Ning kindel on ju ka see, et järgmine aasta tuleb jälle suvi :) Enne septembri saabumist oli aga augustikuu ning meil oli emme-issiga selles kuus samuti palju toredaid tegevusi ning toimetusi. Meil käis vanavanaeme Emmi soolaleival. See on üsna suur sündmus, sest ta elab tavaliselt ühes väikeses linnas ning pealinna kanti satub ikka vääääga harva. Meil oli tore õhtu, tutvustasin talle korterit ning oma mänguasju ja me kõik imetlesime rõdult kuidas suured õhupallid meie majast mööda lendasid (mõned olid kõrgel, ent mõned olid nii madalal, et mulle tundus nagu saaksin neid kohe käega katsuda). Järgmisel päeval käisime aga vanatädi Mai ümmargusel sünnipäeval Kaval-Antsu Talus. Oh kus seal oli mul tegevust. Ma väsitasin emme, issi ja vanaema...

Nagu pealkiri juba ütleb, olid juulikuu viimased ning augustikuu esimesed päevad mul (meil) väga teguderohked ning toredad. Ühel päeval käisime taas emme töö juures, sest ühel toredal tädil, kes on ühtlasi emme kolleeg, oli ümmargune tähtpäev. No sünnipäevad iseenesest on toredad, ent kui need leiavad aset KOMMIVABRIKUS, siis tunduks vist enamikele lastele, et nad on sattunud paradiisi. Ja minul oli selline tunne...mõelge ise, igale poole kuhu vaatad...kommid...kommid...kommid...ja keegi ei keela neid ka süüa (noh olgu emme ikka keelas ka, mõned lubas ja siis kukkus pipardama). Seega ma arvan, et mu emmel on maailma parim töökoht ning ma loodan, et varsti läheme sinna jälle. ;) Järgmisel päeval käisme mu onu Imrel ja tema perel külas, sest onutütar Evely sai taas aasta nooremaks (noh ma olen aru saanud, et naisolevustele ei meeldi, kui öeldakse, et nad saavad aasta vanemaks ja numbritest ei meeldi neile tegelikult üldse rääkida). Ilmaga meil vedas ja saime aias mõnuleda, marju süüa nin...